18.08.2011, 14:30
Iiri neitsi teine tulemine
Sinead O'Connor annab intervjuu Krister Kivile
20. augustil Eestisse saabuv Sinéad O’Connor ei mäleta, et on veerand sajandi eest Tallinnas peaaegu ära käinud. Küll aga kinnitab ta Krister Kivile antud intervjuus kaljukindlalt, et katoliku kiriku juhid ei usu tegelikult jumalasse.
Kuigi Jeanne d’Arc suri noorelt ja on tänaseks sajandeid vanem kui Sinéad O’Connor, näib neid kahte ühendavat veel miski peale sarnase soengulõike (kui võtta aluseks krestomaatiline Carl Theodor Dreyeri “Jeanne d’Arci passioon” 1928. aastast Maria Falconettiga peaosas, sest ajaloolise Jeanne’i välimusest teame umbes sama palju nagu ajaloolise Jeesuse omast – mitte midagi). Sarnasus on olemuslik. Nagu sõtta galopeerinud Orléans’i neitsil polnud 1429. aastal valikuvõimalust – ta järgis jumala häält –, on ka Sinéad O’Connor suutnud luua endast kuvandi kui inimesest, kes lähtub vaid oma südame kutsest. Viimase nõuanded on teadagi sageli mõistatuslikud ning ma ei oska öelda, kuivõrd hästi või halvasti on Sinéadi plaatide müügiedule mõjunud see, et ta end 2000. aastal mitme heteroabielu kiuste lesbiks (“dyke”) kuulutas, või asjaolu, et ta 2007. aastal avalikult bipolaarse häire all kannatamist möönis. Unustamatu 3. oktoober 1992, mil ta telekaamerate ees ja otsesaates toonase paavsti pildi tükikesteks rebis, ilmselt ei suurendanud Sinéadi populaarsust paljude roomakatoliiklaste hulgas. “Siis olin ma noor ning nüüd olen ma vana, kole ja pisut rasvas,” tegi Sinéad oma mässulisest minevikust kokkuvõtte 2008. aastal. On keeruline mitte kujutleda, kuidas ta mänedžerid – needsamad mänedžerid, kes teevad kõik, et hoida vähemasti pressifotode tasandil üleval omaaegse Sinéadi kuvandit; visuaali ettearvamatust raevukate hirvesilmadega tulesädemest – seda intervjuud kuulates oigasid, kuid võib ju ka olla, et see kõik on viimse detailini osav ja hästiorkestreeritud PR. Kõik on võimalik. Nüüd, veel kolm aastat hiljem vana-kole-ja-pisut-rasvas intervjuust ja peaaegu veerand sajandit pärast seda, kui ta Rock Summeri aegu Lauluväljakul esinema pidi (pidi, sest Sinéad lõpuks siiski ei tulnud), on Iiri tuntuim lauljanna viimaks teel Eestisse. Kui kõik läheb nii, nagu plaanid teisipäevase seisuga ette näevad, esineb Sinéad O’Connor 20. augustil 2011 Vabaduse Laulul laulukaare all. Ekspressile pakutakse sellega seoses võimalust teha artistiga telefoniintervjuu. Protokoll näeb ette, et kontserdi korraldajate kaudu tuleb kõigepealt saata Sinéadi pikaajalisele mänedžerile Fachtna O’Ceallaighile nimekiri kõigist küsimustest, mida soovime esitada. Lõppversioonis on paarkümmend teemat “Nothing Compares 2 U-st” bipolaarsuse olemuseni ja selleni, mis laadi muusika mängib Sinéadi iPodis. Päev hiljem selgub, et Fachtna O’Ceallaigh kiidab teemadest heaks kaks – tohin küsida Sinéadilt tema uue albumi “Home” sünni ja muu lemmikmuusika kohta ning saada teada, mis on tema tähtsaimad inspiratsiooniallikad. Lisaboonusena on tekkinud küsimustikku võimalus uurida, mida tähendab sõnapaar “vabadus ja iseseisvus” Sinéadi kui artisti jaoks. Seda on vähe – väga vähe 14 000 tähemärgise artikli jaoks –, kuid mõni tund hiljem O’Ceallaigh justkui leebub ja teatab, et võib juhtuda, et Sinéad nõustub siiski rääkima vähemasti religiooniteemadel. On 15. august ning samal õhtul peab Sinéad esinema Amsterdamis. Lepime kokku, et usutlus toimub 14.30 Hollandi aja järgi. Kui Sinéadi telefonil helistama hakkan, ei vasta aga keegi. Ta hääl kõlab automaatvastajast ühtaegu tõredalt ja kiirustavalt. “Hi, this is Sinéad,” ütleb ta ruttu. “Ma ei vasta tundmatutelt numbritelt tulevatele kõnedele. Jätke oma number ja ma helistan teile tagasi.” Pärast kahe ja poole tunnist üritamist see lõpuks juhtub. Vastab kähe, tuhmipoolne naisehääl ning taustaks on kuulda lärmi – keegi näpib kitarri ning mitu inimest räägib erutatult omavahel iiri keeles, pannes vokaalid voolama üle üksteise ja ladisema vastu konsonante otsekui vesi purskkaevus. Pool minutit hiljem läheb Sinéad üle inglise keelele ja ma saan aru, et järgnev on mõeldud juba mulle: “Sorry-sorry, vabandust eelneva pärast. See oleks pikem jutt seletada, mis siin juhtus.” Tunnen vajadust vastu vabandada ja selgitan toru otsas püüdlikult naeratades – alati ju tundub, et see, kes sind kuulab, tegelikult ka näeb seda –, kuidas asendan inimest, kes Sinéadiga tegelikult intervjuu tegema pidi ja temalt kindlasti hulga mõistlikumaid asju küsida suudaks. Kuid Sinéadil on mõistagi ükskõik. Loe intervjuud paberlehest või artikli tasulisest versioonist.