Tamiri artikkel on peatükk ­tema raamatust “Liberaalne rahvuslus” ja teksti peamine eesmärk ongi püüda neid kaht mõistet omavahel “lepitada”. Riskantne ettevõtmine, kuna tänapäeva trendikad mõtlejad iseloomustavad rahvuslust sageli barbaarse, instinktidel põhineva kirena, kust on vaid üksainus samm vägivallani ja verevalamiseni. Tamir aga lähtub eeldusest, et vabas maailmas on oma rahva seas elamine üksikisiku vabatahtlik otsus – seega siis mitte patriootliku eneseohverduse akt –, mis annab talle lisavõimalusi eneseteostuseks. Oma rahva seas elamist ei mõista Tamir kitsalt geograafilises tähenduses, vaid pigem laiemalt oma rahva kultuuriruumis elamisena, mis tänapäeval võib kindlasti toimuda ka virtuaalselt. Suletud, etnilisel päritolul põhineva rahvusluse ideest käib Tamir kauge kaarega mööda: tema sõnul on poolehoid teatud kultuurile ja endale vastava rahvuse suhtes mingite kohustuste võtmine igaühe vaba valik. Samas annab rahvuslik ruum inimese maistele tegudele konteksti, mis laseb tegijal kogeda uhkust oma rahva üle ning tunda end selle rahva kultuuri, majanduse, hea elujärje ja elustiili taasloojana. Ta kirjutab näiteks: “…rahvuslikud raamistikud annavad sotsiaalsetele, kultuurilistele või poliitilistele tegudele lisaväärtuse ning pakuvad indiviididele täiendavaid kanaleid eneseteostuseks, mis muudab nende elu tähendusrikkamaks.” 

Nii peaks siis iga maa ja rahvas oma iseärasuses olema nagu tõmbepunkt, telg või tuum, mis loob seesolijaile tähendusrikast elu, kuid pakub ka väljast tulijaile võimalust osaline olla. Iisraeli elanikkond on nii kirev, et selle riigi ja rahva ehitamine on olnud – on praegugi – kompromisside ja kokkulepete rida eri usku, eri rahvusest ja eri päritolu gruppide vahel. Samas toimub kogu ehitustöö teatud rahvuslikus raamistikus, milleks on juudi ajaloo vägev sajanditepikkune narratiiv. Heebrea keeles nimetatakse juutide Iisraeli – kuni 1948. aastani siis Palestiinasse – asumist sõnaga aliyah, mis tähendab tõusmist või ülenemist. Küllap seob just see ülenemise mõiste omavahel Põhja-Aafrikast ja Hispaaniast pärit Sefardi juute ning Ida-Euroopa päritolu ­Aškenaazi juute. Kindlasti annab ta tähendusrikkust Jeemenis elanud juudi kogukonna elule, kes saabus Iisraeli neljakümnendate lõpul paljuütleva nimega operatsiooni “Võluvaip” (Magic Carpet) käigus, kümnetele tuhandetele 1990ndail siia asunud Etioopia juutidele ning Venemaalt, Ukrainast ja Moldovast tulnutele, kes moodustavad praegusest Iisraeli elanikkonnast tubli seitsmendiku. On mõlema poole poliitikute tarkuse küsimus, kuidas õnnestub seda mõistet sobitada iseseisva Palestiina riigi loomisega Iisraeli kõrvale ning Iisraelis endas elavate palestiinlaste huvidega. Elu aga nõuab iga hetk lahendusi üha uutele probleemidele. Immigratsioon maailma tagasihoidlikumalt arenenud piirkondadest pole ka Iisraelile võõras teema ning aina rohkem elab-töötab Iisraelis filipiinlasi, srilankalasi, hiinlasi, Sahara-taguse Aafrika inimesi. Mida tugevam on neid siia meelitanud ühiskonna lugu, seda kärsitumalt ootavad kõik need eri grupid vastust küsimustele oma tulevikust ja oma kohast siin. 

On maid ja rahvaid, kes tekitavad teistest rohkem kiusatust end ülistada või kritiseerida, armuda või hukka mõista – ja küllap üks neist on Iisrael. “Tulin – nägin – mõistsin!” suhtumisega inimesi olen siin kahe aasta jooksul palju nägema juhtunud. Söandan neile soovitada: võtke aeg maha, jalutage, uurige inimesi ja nende elu – ja alles siis vaadake uuesti CNNi uudiseid. Jeruusalemmas olles kõndige peale turistidest pulbitseva vanalinna ka elegantses ja traditsioone austavas Rehavias ning kui olete tõsine huviline, tehke väike tiir ortodokssete juutide kvartalis Mea Shearimis, aga sööma minge kas või mõnda araabia restorani Ida-ja Lääne-Jeruusalemma piiril. Lisaks tavalisele turismijuhile ostke endale üks põhjalik Jeruusalemma ajaloo raamat ning vaadake pisut ringi ka südalinnast eemal, kuhu on oma “arhitektuurilise jalajälje” jätnud türklased, sakslased, ameeriklased, venelased ja paljud teisedki. Tel Avivis vaadake peale valgete bauhaus-villade ka siinset vanalinna Neve Tzedekit: sinna tekib üha juurde kenasti sätitud butiike ja romantilisi kohvikuid, aga linna hing on peidus imeväikestes õdusates juudi kodudes, mille paremal uksepiidal on kindlasti õnnetoov mezuzah, tekst toora värssidega. 

Või minge näiteks kinno – Iisraeli filmikunstil on viimasel ajal palju öelda neile, kes oskavad ja viitsivad kuulata. Ari Folmani joonisfilm “Waltz with Bashir” ja Samuel Maozi “Lebanon” on valusad pihtimused Iisraeli armee tegevusest 1982. aasta Liibanoni sõjas. Ühelt poolt võib sellist filmi vaadata kui sõjast ise osa võtnud autori raske minevikutaaga väljaelamist, teisalt on ta saalitäie kinopubliku silmitsiseis oma lähiajalooga. Vägevat rahvuslikku narratiivi teeb see tugevamaks, pisut kõhetum kukuks võib-olla kolinaga kokku. Ühegi rahva lugu ei talu mõistuseta materdamist ega pidevat negatiivsust, kuid on ka vastupidine oht: pidev pärikarva silitamine ja õigustamine teeb ta kuidagi verevaeseks. Selles osas elame Eestis praegu väga põnevat aega – jätkuks ainult tasakaalukat meelt nende kahe äärmuse vältimiseks...

Iisraelis oli mul au ja rõõm valmistada ette Eesti suursaatkonna avamist tänavu novembris. Saatkond ei tähenda eelkõige muidugi mitte kontorit ja kabinette, vaid ikka inimesi, kelle igapäevatöö on otsida, talletada ja kokku sõlmida – ning ka ise juurde tekitada – neid mõttelisi niidikesi, mis kahte rahvast seovad. Midagi rajades on tuge teadmisest, et sa ei tee seda tühjale kohale, et sama teed on ennegi käidud. Tel Avivis Ahad Ha’ami tänaval on seni alles maja nr 22, kus kuni 1940. aastani tegutses Eesti aukonsul ­Maurice Litwinsky. Toona oli juudisoost jurist Litwinsky muidugi Eesti aukonsul Palestiinas; kui 1948. aastal loodi Iisraeli riik ja Eesti saanuks sinna oma aukonsuli nimetada, oli aeg meie jaoks juba pöördunud ning Eesti välisteenistuse toimimine selleks korraks katkenud. Üllatav ja tore oli ometi kõnelda inimesega, kes mäletab isegi, milline silt kunagise aukonsulaadi seinal oli: nimelt olevat meie riiki meenutav sümboolika olnud maja seinal veel kuni 1960ndate alguseni, teab kõnelda Eestist pärit vitaalne juudi vanahärra Jakob Kaplan. Nii ei jäänudki Eesti kohaoleku vaakum Iisraelis liiga pikaks: juba 1990ndate algul jätkas Litwinsky tööd siin Eesti aukonsul Joseph Shekel. Iisraelis elab sadu Eestist pärit inimesi ja eks ole nendegi lood kokku kild meie ajaloost, ükskõik kuidas nad ennast sisimas ka ei identifitseeriks – eestlasena või juudina. Muusik Avi ­Benjamin (varem Nedzvetski), arhitekt Harry Shein, režissöör (Eesti ajaloo teemalise dokumentaal­filmi “­Paragrahv 58/4” autor) Pinchas ­Schatz ning Eesti juudi muuseumi looja Mark Rõbak on kindlasti omal kombel Eesti kultuuriruumis osalejad. Tahaks loota, et maja Menachem Begini ja Kaplani tänava nurgal – aga just seal lehvib alates möödunud kolmapäevast Eesti lipp – on kõigi siinsete eesti juurtega inimeste jaoks midagi pisut enamat tavalisest Tel Avivi kõrghoonest.

Veel kord Tamirist edasi mõeldes: mida erinevama suuna ja pikkusega jõujooni Eesti tuum enda juurde kutsub, seda tugevamaks me saame ja seda kirkam on ka meie lugu.