Ikka Poolast mõeldes
Seitsekümmend aastat tagasi 1. septembril tungisid Saksamaa väed
üle Poola piiri. Vaprad Poola ulaanid ratsutasid paljastatud
mõõkadega tankidele vastu, aga sellest polnud suurt abi.
Kummalisel kombel lugesin sellest eestiaegsest Rahvalehe lisast, kus
sündmus oli juba vormistatud ilukirjanduslikuks palaks. Eestile läks
Poola korda. 18. septembril põgenes Poola allveelaev Orzel Tallinna
miinisadamast ja see sai Eestile saatuslikuks. Kohe pärast kallaletungi
Poolale kuulutasid Prantsusmaa ja Inglismaa Saksamaale sõja, suurriigid
pidasid Poolale antud sõna.
Kui Mati Unt veel elas, lavastas ta
poola näidendeid, aga nüüdseks on poola teatrikunst unustusse
vajumas. Meie põhiline kuvand Poolast on suur ja mõttetu maa,
millest läbi sõita on väga tüütu. Kui seda Poolat
ees ei oleks! Ometi elab Eestiski terve põlvkond Janekeid ja
Marekeid.
Poolat rohkem meeles hoida. Äsja ilmus Hendrik
Lindepuu tõlgitud poola klassiku Tadeusz Ró?ewiczi
elutööd hõlmav luulekogu, mis peegeldab illusioonitu antiluule
kaudu sõjast muserdunud Poola traagikat.
Lennart Meri
ütles kord ühes Poolas peetud kõnes, et maailma ajalugu on
leidnud endale viimase pelgupaiga Eestis ja Poolas. Kõneraamatu esitluse
pressikonverentsil küsisin presidendilt, et mida see uhke lause
õigupoolest tähendab ja autor hämmastus – kas
tõesti mina olen selle kirjutanud. Kõlas küll tema moodi.
Ilmselt kõneles ajalugu president Mere suu läbi sellise
enesestmõistetavusega, et too ei pannud seda ise tähelegi.