Ilmne stiil ja varjul sisu
Rudolf Reiman (1883–1957) oli tuntud koolmeister ja kirjamees Viru- ning Võrumaal. Antoloogiate parnassile on kerkinud nii mõnigi tema naturalistliku värvinguga isikulooline, Eesti Vabariigi sünni aegne luuletus: “Must uss”, “Ema” 1–3... Värsisepana vormiosav, kuigi tihti maneerlik ja hämar. Igal juhul ei käinud sonetipärg “Öö laul” talle üle võimete. Kirjandusse astus tulevane teeneline õpetaja ühes poistekirjanik Jüri Parijõega, kellega koos Rakveres õpiti ja koolilehte toimetati.
Tõusvat sulejüngrit avaldasid kirjandusajakirjad Odamees, Ilo, Tarapita ja Looming. Ilmusid luuletuskogud “Lambi valgel” (1914), “Vaikus” (1918), “Päikeseratas” (1922) ja “Läbi öö” (1925). Kuigi pildid ja sõnastus jäid igatsema elumahla, mida kriitika õiglaselt sarjas, tunnustati teda mitmeti. Laadilt sarnaneb ta kohati Jaan Oksa, Ernst Enno, Johannes Semperi ja Villem Ridalaga. Kirjandusloo käigus siiski tagaplaanile jäänud luuletaja avaldas ka novelle ja noortejutte. Samuti lastenäidendi “Jõulutäht”(1934), mis jutustab, kuidas lapsed isa kunagise näidendi teatrisse lavastamiseks sokutavad. Kindlasti oli autoril, August Kitzbergi “Libahundi” metoodilisel tundjal, silme ees tema enda unustatud draama “Painaja” (1925).
Ekspressionism luules
Impressionistliku meelelise Siuru-järgne eesti kirjandus pöördus 1920. aastate hakul eelneva vastandiks, kaldudes mõtteluulelisse ekspressionismi. Puhkes patsifistliku pateetika periood. Süllati näkku ühiskonnale ja Jumalale, õrritati sõjardeid ning kodanlust, ülistati raipeid, ohverdati konni, lennutati sigu, põlati lüürilist šokolaadi, viljeldi retoorilisi katalooge ja õudse ilmalõpu hoiatavaid loosungeid, mustvalget kontrastipõhimõtet... Nautimist asendas kannatamine ning manitsemine, erootilisi tundevirvendusi nurielu plakatlik ärakeelamine: “Ärge tapke inimest!” Moodi läks publiku ideoloogiline painamine ehk üldhumanistlik agitatsioon, normatiivne moraalitribunal. Ülikriitiliste vaimusõduritena kuulutati ebapraktilisi valgustet utoopiaid: mil saabub deus ex machina?
Eelkäijaks neurootiline Jaan Oks, maaletoojaks Saksa- ja Prantsusmaalt Under, Tuglas, Barbarus, Alle, Suits jt... Järgijaiks Erni Hiir, Ralf Rond, isegi Karl Eduard Sööt ja Anna Haava. Proosalähedane tormlev “ajaluule” keerles ajakirjade “Murrang” ja “Tarapita” (1921–22) ümber, meel lunaatiliselt ning veri hüsteeriliselt valla.
Ajastu stiilijooni kannab ka Reimani luule paremik, näiteks perekondlikust vähihirmust pajatav ballaadipärane “Must uss” (1921): Emarinnast mu hälli must puges uss, / mind üksinda jäädes aineti luuris, / öil põimles mu kaela, rinda mul juuris, / puuris südame kollapilkude puss. [---] Sulen silmad ja öhe laskun kui laast: / kuis puurleb ta minus, turmab ja surmab, / kuis tantslevad virvad, kuristik hurmab, / põhjas viskuvad lilled madused maast. // Näen: all nende vahel lebab mu laip / ja õekene suudleb. Janudes lõhna / uss huulile luurib, õerinda kõhna / sööbub sisinal. Põleb urjana raip... Süvenev mõju tuleb il msiks tema peatses näitemängus, kus ekspressionismiga lõimitakse sümbolismi meetod, nagu lõikab päikeseratas ööpimedusse teose sisus.
Ekspressionistlik draama
Kui proosa jätkas ekspressionismi sugemetega sümbolistlikku uusromantikat (Gailit, Tuglas) või liikus edasi psühholoogilise ja sotsiaalse realismi või ka naturalismi poole (Tammsaare, Kivikas, Jakobson), siis luulele võrdse innuga paisati uus stiil teatrilavadele. Kuivõrd algupärane draama ei pidanud arenguga sammu, v.a Tammsaare “Juudit/Petuulia”(1921), löödi laineid peamiselt saksa värskete eeskujude toel. Estonias lasti välja Georg Kaiseri “Gaas”, Walter Hasencleveri “Poeg” ja Ernst Tolleri “Masinahävitajad”. Viimase kuulus ristipuu-püramiid väärib lavakujunduses igavesti tsiteerimist, kus vähegi ekspressionismi väärtustatakse. Draamateatris lavastati Georg Büchneri “Woyzeck” ning Kaiseri “Hommikust keskööni”. Vanemuises Tolleri “Eugen Naeruväärne”, Ado Vabbe kubistliku lavapildiga. Draamastuudio teatris lisandus Hasencleveri “Gobseck” ja Kaiseri “Gaas II”.
Kõrge läbitunnetatud kvaliteedi saavutas Aggio Bachmann oma anonüümsete näitlejatega Hommikteatris: Alfred Brusti religioonipateetiline “Igavene inimene”, Tolleri prokommunistlik “Mass-inimene” ja Hasencleveri fotomontaažlik “Inimesed”. Lavateosed täis vasakpoolset võitlusvaimu, abstraktset humanismi ja märterlust, hirmu ning vägivalda, kus pantomiim ja massideklamatsioon vaheldusid individuaalse lüürikaga. Tegelasteks tinglikud tüübid ehk ideekandjad: Nimetu, Mass, Naine, Mees... Konstruktivistlik ja üldistav stsenograafia muutus esmakordselt lavastust toetavaks iseseisvaks kujundiks. Vastne lavaesteetika raputas publikut, ärgitas mõtlema tehnilise tsivilisatsiooni ehk ühise ilma ja isikliku elu üle.
Kui Aleksander Antson ilmutas lõpuks oma ekspressionistlikud “Lapsed” (1925), “Vennad” ja “Kolgata” (1926), millest viimane jõudis Tallinna Töölisteatri lavale, oli mängumajadesse jõudnud publikukriis ja suleti uksi. Ka luule oli selleks ajaks juba maha jahtunud nii saksa kui ka kohalikest deklaratsioonidest. Tagatipuks keelati Vanemuises ära Mait Metsanurga klassivõtlev “Kindrali poeg” (1925). Edukalt püsisid pinnal vaid Hugo Raudsepa kombekriitilised komöödiad. Nõnda kaotas Reimani “Painaja”, kuigi teostuselt Metsanurga draamast isegi stiilsem ja hoogsam, ühtäkki toetava konteksti, vajudes öö hõlma.
“Painaja”sisu ja sümboolika
Ometi ei taha uskuda, et Uku Masing näidendit just nimelt ekspressionismi pärast silmas pidas, kui paarkümmend aastat tagasi seda Jaan Toomingale lavastada soovitas. Mis siis näitemängus juhtub? Kirjanduslugu ütleb, et “Painaja” sündmustik on paigutatud orjaaja külasse, ideeks rõhutud ja vaimupimedate hulkade äratamine ning aktiivse üksikvõitleja lunastamine. Teosele on heidetud ette füüsilise vägivalla naturalistlikku esitust ja jäljendavaid libahundimotiive. Tohoh! – lava on siiski üks väheseid k ohti, kuhu vägivald ülepea kõlbab. Kahtlemata on peategelane ja tema soosikud, kes on ühiskonnaga julgelt vastuolus, pisut libahundid nagu Tiina. Kuid autor ei kirjuta Kitzbergilt maha, vaid avaldab oma teistsuguse arendusega talle pigem austust.
Reimani Sepp on kummaline mõistatuslik karakter, kelle päritolu võib olla ebamaine: tema isa “elab kõikjal, aga me ei näe seda”. Mehel ei puudu Ilmarise šamaanivõimed, millega ta suudab inimesi hüpnotiseerida ehk painata, neid esialgsele risti vastupidi tegutsema panna. Veel enam, tema vaimujõud võib isegi metsa liikuma ajada nagu neetud Macbethis.
Sepp on romantiline ideoloog, kes tahab kaotada mürgitatud orjameelsust ja karjaelu pimedust, mädaneva keha himusid, vihkamist, surmahirmu ja vägivalda ning ühtlasi ka kaastunnet kõige eelneva vastu. Sellele vastandab ta vaimse elurõõmu, armastuse valguse, julguse ja iseseisvuse, himudest ja vaevadest vaba õilsa tuleviku, puhta maa ja valged piimased naised. Tema vaim ega erootika ei kuulu sellesse, vaid järgmisse maailma; piinad ja hukkumine on vaid tarvilik etapp uude mõõtmesse üleminekul. Lõhe ja tragöödia avaneb külarahvas ning publikus, Juht ise on sellest üle ja vaba. Oma päikesekultuse ja tundmatute jüngritega (kes mõjuvad kui tulnukad Magellani pilvest) meenutab ta kangesti kohalikku Zarathustrat või pigem selle poega. Temas koonduvad ka Buddha, Jeesuse ja prohvet Maltsveti jooned, kuid nagu üliinimene ikka, põlgab temagi perversseid pappe ja kivinenud kirikuusku.
Friedrich Nietzsche on eesti kirjanduse varjatud ilus mõjutaja. Kuidas lähtuski Madis Kõivu ja Vaino Vahingu “Faehlmann: Keskpäev. Õhtuselgus”? – Es ist Zeit! Es ist die höchste Zeit! – Ehk: See on minu hommik, minu päev algab: kerki nüüd, kerki, sa suur keskpäev! – Nõnda kõneles Zarathustra ja jättis oma koopa, hiilgavana ja tugevana, nagu hommikupäike, mis tõuseb tumedate mägede tagant. – Üliinimene olgu maa mõte!
Kes on need kindlad ja õnnelikud tundmatud, kes ületavad raskuse vaimu ning kõnnivad üle lagunevate laipade looduvasse tulevikku, päikeserattasse? Neid teele saates päädib Rudolf Reimani “Painaja” epiloogiga: Tund on saabund! Igavene algus! [---] Kummardun põrmus, jumalik arm! / Vihade astjad maha on kallat, / südame rauad puruks on tallat. / Tervitet, päike kõrge ja karm!
