Ilusad eesti nimed

Nädal tagasi pandi eesti lastele nimeks Mehhi, Robico ja Marissol. Millised toredad, kordumatud nimed. Huvitawad ja erinewad kui parafraseerida Derridad. Nagu ka mõned aastad vanemad nimed Pernilla-Noemia, Carola Trixibell, Mannjaana, Läman, Evulla. Või Troy Trevoli, Ef Nei Net, Konon, Stiiven, Pöök-Ore, Änthony-Timoti-Mark, Frencis-Kventin. Aga Charlize Vihmapisarat (moodsamalt käänates Vihmapisar’it) ei trumpa küll keegi üle.

Aga meenutagem ajalugu. 70 aastat tagasi, 1. jaanuaril 1935, algas Eestis nimede eestistamise aktsioon, et üleskutse järgi “vabaneda saja-aastasest saksa perekonnanimede okupatsioonist”. Koos perekonnannimedega muudeti ka eesnimesid. Hans Laipmanist sai Ants Laikmaa, Karl Einbundist Kaarel Eenpalu, Oskar Siimanist Olev Siinmaa; Kristjan Trossmannist Kristjan Palusalu. Aktsioon võttis nii üldrahvalikult patriootlikud mõõtmed, et tundus, et tõusiklike ja kadakasaksikute nimedega a la Jorh Aadniel või kahekümnendate aastate veidrate nimemoodustistega on tehtud lõpparve.

Uuel iseseisvusajal on aga rahvusliku identiteedi määratlemises oluline samastumine Läänega. Ja seda tehakse hinda küsimata. Mida seebisemast seriaalist nimi leitakse ja omakorda ümber töödeldakse, seda vingem – nii vist näib. Tulemuseks on, et Eesti on ometi kord mitte ainult Läänele järele jõudnud vaid ka Läänest ette läinud. Me oleme isegi Ameerikale ära teinud, alalhoidlikud  vennasrahvad soomlased ja ungarlased ei pääse ammugi meiega samasse kaalukategooriasse.

Kuna noore põlvkonna eesnimed on meil EV 87. aastapäevaks juba läänestatud, pole enam stiiliühtsuse nimel muud teha kui läänestada ka perekonnanimed. Oleks nii viisakam kui suupärasem. Võrrelge ise: kas Änthony-Timoti-Mark Kartul või Änthony-Timoti-Mark Potato. Eks ole, hoopis peenem ja parem tunne!