Imaginaarne intervjuu Robert Plantiga
Robert Plant. Mees, keda pean kõigi aegade kõige tähenduslikumaks rock-lauljaks, muusik, kelle looming on oluliselt mõjutanud paljude inimeste elu, sealhulgas ka minu oma. Kuid mida küll temalt küsida, kui niisugune võimalus peaks avanema, mõtlen. Mul nimelt on kindel kavatsus Plantiga tema Eesti kontserdiga seoses kuskil ringi hängida, ja et asi tobeda fännamisena välja ei kukuks, see ametlikuks intervjuuks ära vormistada. Vaatamata faktile, et Zeppelini mehed kuuldavasti aastakümneid üldse intervjuusid ei andnud – nad muide, ei lubanud ennast kaugelt pildistadagi.
“Mida sina Plantilt küsiksid?” uurin oma sõpradelt, kes enamikus on igipõlised zepi-austajad, ent minu hämmastuseks vajuvad kõigi nende suud kohmetumult lukku.
“Mul ei ole Plantile küsimusi. Mitte mingeid küsimusi,” teatab melomaan P.M., kelle lemmikbänd on Led Zeppelin.
“Küsiks õige, palju tal raha on,” pakub M.L., kontseptuaalne kunstnik ja Planti tulihingeline fänn. Jahmatusega taipan, et mees mõtleb tõsiselt. Ka ümbritsevad, kaugeltki mitte vaimses ega ka maitselises mõttes kuu pealt kukkunud sõbrad noogutavad kaasa. “Väga hea küsimus,” sõnab kunstikriitik A. H. mõtlikult.
Raoul Kurvitz: Robert, palju sul raha on?
Robert Plant: Vanasti, väga vanal ajal, oli tava, et et hukkamõistetuid sai raha eest välja osta. Kui olid sattunud näiteks ülespoomiseks võllapuule. “...I see my sister coming, riding many, many miles. Did you bring me some silver? Some little gold? – I couldn´t get no silver, I couldn´t get no gold. Aa-ahh, I`m singing, singing on the Gallows Pole...”
Plant esitab laulu “Gallows Pole”, see paisub väljapoole maist reaalsust ulatuvaks huilgamiseks. “Do you feel it?” küsib Plant rahva käest. “Jeeeeeee!” lõugab rahvas. “OK, have mercy,” ütleb Plant. Rahvas sai seekord armu. Koos Plantiga hõbeda- ja kullavälises teispoolsuses, sest ega silver'it ja gold'i peale mõnesaja krooni näol välja käidud piletiraha kellelgi seekord suurt ette näidata ju ei olnud, aga üks korralik ja sydamest tulev “Jeeeeee!” – vaat see on hard currency, kui asjad on tõsised. Nii palju siis rahast.
Raoul Kurvitz: Läheks tagasi algusse. Sinna, kust te Yardbirds'iga ja hiljem Zeppeliniga alustasite, sinna, kus te ei olnud veel kuulsad, ja sellist muusikatki maailm veel ei tundnud. Kuidas see kõik just sinu jaoks algas?
Robert Plant: Jah, läheks tagasi algusse. Aegade algusse. Sinna, kus polnud olemas veel sõnu, vaid üksnes tunded. Aga ühtlasi esitaks ka mõnevõrra keskpärast sitta. Siin üks lugu minu viimaselt albumilt....
Plant esitab ühe popiliku loo, mis muide, ei ole üldse paha, seejärel tuleb erakordselt ürgse ja jõulise kõlaga “Four Sticks”, millega seoses Planti kunagi süüdistati kriitikute poolt mõttetus ja seosetus lõugamises. Taipan seda, millest olen tegelikult alati sisimas aru saanud: Planti ja Zeppelini muusika polegi kunagi olnud üldse muusikana mõeldud, vaid vahendina võimalikult võimsate ja meeldejäävate tunnete tekitamiseks ning edastamiseks – ja siis jälle nende taastekitamiseks rituaalsel tasandil, koos rahvamassidega ning iga üksikindiviidiga selles. Ent siiski – sõnad!? Rock-laulja sõnadest päriselt ikkagi ei pääse. Mama-mama-mama, babe, yee-ee – ???
Raoul Kurvitz: Robert, milline on sinu jaoks Ülim Tunne?
Robert Plant: ...
Vaikus. Äkitselt lõhestab õhku meeletu karje. See on sügav ja loomalikult võimas nagu lõvi möire, samal ajal igatsevalt valuline ja tundlik, peentonaalselt melooliline ja rämedalt ebameloodiline ühekorraga, nagu pikseraksatus koos sekka kõlavate vihmapiiskade aimatavate sillerdustega. Ent samal ajal mees justkui ka ütles midagi. Midagi täiesti arusaamatut. Mis kõlas umbes nii: “JUU NIID KUULEEE...”
Raoul Kurvitz: Sõnadest sinu laulus on praktiliselt võimatu aru saada, ja isegi kui mõni stroof õnnestub inimkeelseks kinni püüda, ei näi selles sisalduvat küll kuigi palju mõtet. Näiteks oleme me sõpradega palju arutanud, et mida tähendab see “bibble 'n' bubblin' got no soul” teie “Black Dog'is”. See saladus internetis lõpuks avaldatud lauluteksti näol viimaks siiski lahenes: “Big-legged women ain't got no soul”. Aga millest sellised kummalised statement'id, millel teatav verbaalne mõte, samal ajal just mitte kõige peenetundelisem, siiski on? Ja loos “Dazed and Confused” laulad sa peaaegu et sama asja: “I don't know, but I've been told: the soul of a woman was created below”. Mida peaksid näiteks feministid, kellele sinu muusika muidu ehk väga meeldiks, niisugusest asjast arvama? Ja mida õigupüoolest tähendab see “Juu niid kuuleee”? You need cool air?
Robert Plant: Kas teie siin Eestis, nüüd, uutel aegadel, tunnete vahel “sinist”? Ma ei usu. Aga kas te vahel laulate – “sinist”” Kas te vahel laulate Mississipist – ma mõtlen: MISSISSIPIST???
Plant madaldab hääle ja intonatsiooni neegrist bluusilauljale iseomaseks, meenuvad kuuldused, et oma laulumaneeri olevatki ta kujundanud just mustanahalistelt artistidelt šnitti võttes, mis valgete popmuusikas polnud toona kuigi tavaline. “You need cooling, I ain't fooling”, laulab ta nukralt ja aeglaselt, traditsioonilise bluusi maneeris, ja jahmatava lihtsusega ongi vastused pea kõigile minu äsjaesitatud küsimustele olemas, hetk enne kui õnnestavasse äratundmisse möirahtab õhkutõusva lennuki helidega sarnanev “Whole a Lotta Love´i” sissejuhatav bassi- ja kidrariff. “You need...”
Järgnevad kümme-kaksteist minutit on sama raskesti kirjeldatavad nagu sama loo esmakordse kuulmine poisikesena Luksemburgi raadiost, ja see, kuidas millestki nii ennekuulmatust rabatud 10-aastase jõmpsikana sai ümberkaudsetelt, Põlva kandi jorssidelt küstud, et mis värk see nüüd siis on, ja kuidas keegi teadjam vend vastas: “Njuu(q) umma(q) tsepeliini(q)”...
Raoul Kurvitz: Mis olid sinu jaoks inspireerivateks, käivitavateks jõududeks, kui sa olid veel päris noor, ma mõtlen, jõmpsikaeas? Millised olid kõige vägevamad muljed, mis suunasid sind sellisesse muusikasse, nagu sina seda teed?
Robert Plant: Kui ma olin jõmpsikas... Jah, ma olin jõmpsikas. Ma olen vanem kui te ehk arvate, ja see ei ole üldse naljakas. Kui ma olin jõmpsikas – siis armastasin ma kõike, mis oli seotud Ameerikaga, Californiaga. Kõik see hipivärk. Ma armastasin KUULUTUSI, ja KUULUTAJAID, see oli KUULUTAMISE aeg... Jah, see oli mässajate, mässava põlvkonna aeg...
Plant räägib veel midagi edasi, kuid viimane sõnapaar, rebel generation, varjutab nii oma kõlalt kui mõttelt kõik järgneva, muutes selle järgmise laulu meloodiliseks sissejuhatuseks. Nii ju üldiselt toimivadki tegelikult ka tema laulutekstid: üksikute võimsakõlaliste märksõnadena nagu soul, love jne, ning bluusiliku verbaalimprovisatsioonina nende ümber Plant vahetab efektsed mikrofonivarrekeerutamised toolileistumise vastu ja kõlavad kuulsa California-teemalise ballaadi algusakordid, kuid lugu ei taha millegipärast edeneda, õhus on tunda pinget. “Roy, Roy, Roy,” laulab Plant juba teist minutit järjest, ka mikrofonist kostev heli on ausalt öeldes üsna kehvakene.
Raoul Kurvitz: Sina ja sinuga erinevatel aegadel koostööd teinud muusikud on sedavõrd professionaalsed, et võimalikud äpardused laval ei tule teiega seoses kellelegi üldse pähegi. Ent ehk on aga mingeid äpardusi siiski esinenud? Kuidas te bändiga sihukestele ettearvamatustele reageerite?
Robert Plant: Roy, Roy... See on sõnum sulle, härra Roy. Vaheta mikrofon. Me oleme seda lugu juba nii pikka aega teinud, et pole ju oluline, kas midagi yldse kuulda on, eks? On mind nüüd kuulda? Suur tänu.
Bänd on vahepeal katkestanud ja lugu alustatakse uuesti. Asi, mida ükski n.ö “endast lugupidav bänd” eales ei tee, kehva soundiga mängitakse hambad ristis ikka lõpuni. Ja see Planti reageering on muljetavaldav – tõepoolest, ei mingeid allahindlusi.
Raoul Kurvitz: Sorry, kui nüüd esitan küsimuse, mis otseselt sind ei puuduta: vahel elus ka trummide taha sattujana olen alati olnud lummatud teie unustamatu trummari, John Bonhami trummimängust, mida jäljendada pole millegipärast kellelgi iial õnnestunud. Teie praegune trummar on kosmiliselt suurepärane, ta mängib üsna täpselt Bonzo partiisid ja isegi tema trummisett on praktiliselt sama, kuid siiski see KÕLAB teisiti. Milles seisnes Bonzo trummisoundi saladus?
Robert Plant: “Whoooouh, Yey-yeah....”
Bänd asub mängima lugu, mida ma pole varem kuulnud, lugu on vägev. Intensiivsuselt võrreldav zepi algusaegade tunnetusega, kuid TEISTSUGUNE. Täiesti põhimõtteliselt teistsugune – kuidagi traagilisem. Ja millegipärast teeb just see mind eriti õnnelikuks. Plant mõjub nagu oleks ta uuesti sündinud, trummimees annab nii et tolmab, ja annab nüüd selgelt OMAMOODI. Vastust minu küsimusele ei tea muidugi nad kumbki, see vastus on oma olemuselt füüsiline ja väljendub vaid konkreetse muusiku konkreetses kokkupuutes oma instrumendiga, see peitus Bonhami lihaste ja närvikudedes, ainuüksi talle kuuluvates, ning tema isiksuses, ja selle vastuse viis ta igavesks hauda kaasa. Aamen.
Kontsert lõpeb, üks vapustavamaid rock-kontserte, mida olen Eestimaa pinnal näinud. Mõnda aega seisan backstage´i sissepääsu juures, ent soov Plantiga jutule pääseda millegipärast üha kahaneb. Kui ma ise Plant oleks, mida ma minu küsimuste peale kostaks? “Stay cool, man,” ilmselt, või midagi sellist, aga isegi seda ta “Whole a Lotta Love´is” juba ütles. Rituaal on lõppenud: see, kellele või millele oleks olnud mõtet küsimusi esitada, jäi teisele poole lavajoont, sellest väljapoole jäävad inimesed, ka inimene nimega Robert Plant. Ent vastused, just selle kättesaamatu “millegi” lavalt antud vastused on mul olemas, jääb vaid üle need üles kirjutada.
