Aga laulukirjutajana… Laulukirjutajana kujutleb Panda endiselt muusikat ette hoopis teises süsteemis kui ülejäänud üheksa kümnest laulukirjutajast meie planeedi. Justkui kirikukoori poisid teeksid kõri soojendavaid hääleharjutusi. Üles-alla, üles-üles-alla-alla-üles mööda noodijoonestiku, ainult talle teada loogikas (vaata, jälle, „Boys Latin“ ja „Mr Noah“). Pühalikus, alandlikus miljöös, kuid ka selges joovastuses laulduna, haprad vokaalidekihid teineteise ümber. Ja olgugi, et ta laulab sulaselges inglise keeles, õnnestub tal häälutades sõnade kuju tundmatuseni ära muuta – ilma tekstivihikuta kõlab ta valdavalt kui kaunilt, kuid seosetult lalisevad inglid. Mitte et ta lüürika juba iseenesest poleks kaleidoskoop muinasjuttudest, salasõnadest, müstikast ja teispoolsusest.

Ja eks kõik animal-collective-puudutusega tundub tänapäeval muidugi täiesti normaalne. Harjumuspärane ja tavaline. „Principe Real“ on selles varjudemaailma psühhedeelias leebe kui sünteetiline yacht-disko. Harfi imitatsioonidel lainetav „Tropic of Cancer“ kui lõpuballaad veidrast okeaanidraamast. Teine ballaad, „Lonely Wanderer“, soiub tühjuses nagu varane Panda Bear ja laulude „Sequential Circuits“ ja „Butcher Baker Candlestick Maker“ juures, ma spekuleerin, mõtles ta ilmselt, et need sobiks ju ka emabändi repertuaari. 8/10