Animal Collective’i liikmetest kõige silmapaistvama soolokarjääriga Panda Beari (passis Noah Lennox) muusika käitub sarnaselt looma-ansambli loominguga – astub kuulajale aina lähemale, on hõlpsamalt arusaadavam ja selgem. Kui Animal Collective on jõudnud veiderdavatest lugudest omapärase, kuid pop-formaadini, siis Panda Beari helide küljest on ära langenud risu, kahin, kõrgsageduslik sudu, see hüpnagoogia-uim. Enam ei ole ta laulud pikad öised saanisõidud paksus lumesajus (loe: puidust instrumentidega kokku klopsitud minimal techno psühh-pop) või palvelaulud nagisevate põrandalaudadega verandal (loe: palvelaulud nagisevate põrandalaudadega verandal), vaid krispi kõlaga karjapoisi laulud, kus riffe ja sündikäike ei tule enam tihnikust otsida, need langevad sulle ise sülle. Kuula, „Mr Noah“, „Boys Latin“, „Come to Your Senses“… - ei, tal ei ole traditsioonilist rifipilli kitarri käes, nokitseb ikka veidrate häältega süntesaatoril, aga niivõrd „Satisfaction“-i lähedaselt selge ja ulja „tõmbega“ ei ole teda ju harjunud kuulma. Koos kaasprodutsent Sonic Boomiga (indimuusika superprodutsendiks tõusnud eks-spacemen-3-lane oli sel toolil ka Panda eelmise albumi „Tomboy“ juures) istuvad nad elektriklaverite, modulaatorite, Moogide ja efektimasinate taga.

Aga laulukirjutajana… Laulukirjutajana kujutleb Panda endiselt muusikat ette hoopis teises süsteemis kui ülejäänud üheksa kümnest laulukirjutajast meie planeedi. Justkui kirikukoori poisid teeksid kõri soojendavaid hääleharjutusi. Üles-alla, üles-üles-alla-alla-üles mööda noodijoonestiku, ainult talle teada loogikas (vaata, jälle, „Boys Latin“ ja „Mr Noah“). Pühalikus, alandlikus miljöös, kuid ka selges joovastuses laulduna, haprad vokaalidekihid teineteise ümber. Ja olgugi, et ta laulab sulaselges inglise keeles, õnnestub tal häälutades sõnade kuju tundmatuseni ära muuta – ilma tekstivihikuta kõlab ta valdavalt kui kaunilt, kuid seosetult lalisevad inglid. Mitte et ta lüürika juba iseenesest poleks kaleidoskoop muinasjuttudest, salasõnadest, müstikast ja teispoolsusest.

Ja eks kõik animal-collective-puudutusega tundub tänapäeval muidugi täiesti normaalne. Harjumuspärane ja tavaline. „Principe Real“ on selles varjudemaailma psühhedeelias leebe kui sünteetiline yacht-disko. Harfi imitatsioonidel lainetav „Tropic of Cancer“ kui lõpuballaad veidrast okeaanidraamast. Teine ballaad, „Lonely Wanderer“, soiub tühjuses nagu varane Panda Bear ja laulude „Sequential Circuits“ ja „Butcher Baker Candlestick Maker“ juures, ma spekuleerin, mõtles ta ilmselt, et need sobiks ju ka emabändi repertuaari. 8/10