08.02.2007, 00:00
India – vaimne ja sensuaalne
Hindustani neoseid ja tõiveteid käis uudistamas Ingvar Luhaäär. Templeid muidugi ka.
Kui Finnair aasta tagasi pakkus seoses uue liini avamisega
sooduspileteid Delhisse, olin koos nelja sõbraga need varmalt omandanud.
Nüüd siis tuli sõita. Kolm meist, androloog Olev Poolamets ja
ta psühhiaatrist naine Petra ning mina oleme akadeemilise
seksoloogiaseltsi liikmed, Olev on olnud ka seltsi juhatuse esimees ja on
praegu vastava Põhjamaade ühingu esimees. Eks meid huvitaski Indias
nii seksuaalsus kui vaimsus ja selles vallas pakub India palju, on Euroopaga
võrreldes täiesti teistsugune maa. Vaatasin õhtuti
hotellides päris palju india televisiooni. Üldmulje telepildistki
erineb täiesti euroopalikust. Meil: kalkus, jälkus ja
spordisaavutused, neil: südamlikkus, tundelisus ja religioossed
õpetused.
Hommikuti käivad hindud läbi templist. Isegi kui pole tegemist Shiva templiga, on selles keskseks palvelusobjektiks Shivalinga, Shiva sugutit kujutav kivitulp. Liigutav oli näha, kuidas mehed, naised, noorukid ja neiud tegid katkematus reas liikudes Shivalingani jõudes mõnesuguseid hardaid toiminguid: kes valas kivitulbale vett, kes piima, kes asetas sellele lilleõie, kes mähkis ta ümber pärlikee. Preester seal juures mõjus pigem vilka hangeldaja kui pühamehena: ulatas veenõu, võttis raha vastu, näitas, kuhu ja kuidas lilleõisi lisada. Kokkuvõttes tundus see kõik siiski väga loomuliku ja sümpaatsena: seksuaalenergia kui elujõu palvelemine oli meile kui seksoloogidele huvitav kogemus – näha, et ühes suures kultuuris võidakse täiesti üldiselt suhtuda seksuaalenergiasse hardalt, mitte rõvetsevalt.
Eriti pühaks peetakse Indias looduslikul teel tekkinud Shivalingasid, neid nimetatakse dzotishlingadeks ja neid on üle kogu India ainult kaksteist. Dzotishlingaga tempel on muidugi eriti austusväärne. Kaht neist õnnestus meilgi näha, pühades linnades Maheshvaris ja Omkareshvaris. (Ma arvan, et Saaremaa kivistel mererandadel jalutades võiks leida päris palju dzotishlingasid.) Feministide rahustuseks peaks märkima, et Shivalinga ei kujuta siiski mitte ainult meesprintsiipi, vaid selle ümber olev ovaalne ääris sümboliseerib ka naist, seega on Shivalinga tervikuna pigem maithuna, suguühte kujutus.
Delhist võtsime takso ja sõitsime ligi 700 km põhja poole Dharams?lasse, dalai-laama linna. See koht asub Himaalaja metsaga kaetud eelmäestikus, mille harjade üle kõrguvad ka nii mõnedki lumised tipud. Päeval oli päikese käes kakskümmend kraadi sooja, öösel vaat et külmetas. Seedermändide okstel hullasid ahvid. Käisime mingis ilmetus uberikus end kirja panemas – endi teada selleks, et pääseda järgmisel päeval Tema Pühaduse audientsile. Hiljem selgus, et sattusime hoopis viiepäevasele tantra kursusele ja osavõtjate arv küündis tuhandetesse: Tiibeti mungad, jämedahäälset laulu jorisevad mongolid, ka valgeid inimesi vähemalt sadakond. Kõige selle Paabeli segaduse keskel veel ka hullavad lapsed. Alles hiljaaegu olid Tiibeti laamad oma õpetuste edasiandmisel lausa jõngelt nõudlikud: enne kui pole tehtud sada tuhat kummardust ja sada tuhat mantralugemist – mis kõik võtab aega vähemalt paar aastat –, ei mingeid õpetusi. Mõjus üllatavalt, millise kergusega andis dalai-laama nüüd sellele kirevale hulgale ilma mingite eeltingimusteta ühe kõrge tantra pühitsuse teise järel. “Nüüd annan teile salajase pühitsuse,” sõnas ta naeru kõhistades.
Amritsaris jättis sügava mulje sikhide Kuldne tempel: keset kärarikast ja räpast suurlinna korraga selline vaikuse, rahu, puhtuse ja ilu saareke! Selle juurde pääseski ainult veega täidetud marmorrennist paljajalu läbi minnes.
Osho ashram Poonas tekitas vastakaid tundeid. Saabusime sinna õhtupimeduses. Väravas valves olijaist jäi küll algul selline mulje, mida oleks lootnud kogeda ashramist tervikuna: tunne, et mõistame üksteist suurepäraselt, kõik oleme vaimsed otsijad ja siia jõudes oleme saabunud koju. Noogutati: “Saate öömaja!” Juhatati edasi läbi pargi. Kõik tundus India kohta harjumatult puhas, isegi luksuslik.
Korraga ilmusid teisele poole basseini valgetes hõlstides inimesed – õhtuselt meditatsioonilt tulijad. Hotelli valvelauas selgusid kohe takistused: ka selleks, et ainult üheks ööks öömaja saada, on vajalik aidsitest, mille tegemine läheb maksma üle tuhande ruupia, öömaja teist sama palju. Võtsime oma asjad ja kolisime kõrvaltänavasse Yoga Tree hotelli, kus oli ees palju meiesugust rahvast – vaimseid otsijaid. Me ei otsigi mingit kindlat usuvormi, mille külge klammerduda, me otsime kogu inimkonna religioossest kogemusest – ka kristlusest – kõige väärtuslikumat, kõike sellist, mis võiks meis esile kutsuda valgustuselamusi, uskudes siiralt, et mida enam oleme elu jooksul kogenud selliseid seesmise valguse sähvatusi (satori’sid zen-budistlikus mõttes), seda kindlam on, et kui surmahetkel ilmub meile Suur Valgus, siis oleme valmis sellega kaasa minema.
Järgmisel hommikul osalesime vaikival ringkäigul ashrami territooriumil. Polnud lubatud häält teha, peatuda ega pildistada. Mida me siis nägime? Möödusime vibuspordiväljakust, kus paar bordoopunastes hõlstides meest harjutasid zen’i vibulaskmiskunsti, möödusime meditatsioonikeskusest ja lõpuks võisime seisatuda korraks suure püramiidja ehitise ees. Ja oligi kogu ringkäik. Muidugi olin lootnud, et näidatakse ka Osho viimset puhkepaika ja kuulsat marmorpostamenti ning tugitooli sellel, millel istudes ta oli kõnelnud, ning et saame pilku heita ka selle püramiidja uusehitise sisse. Osho unistas, et erinevate meditatsiooniseisundite esile kutsumiseks võetakse kasutusele ka teaduse ja tehnika uuemad saavutused ja selles hoones ilmselt ongi midagi selles vaimus tehtud – võib-olla ainus asi, milles siin on Oshost lähtudes ka edasi jõutud.
Olev, tundlik ja impulsiivne nagu ta on, paiskas ashrami poole tagasi vaadates: “Jäledus!” Kuidas siis nii – kõik tipp-topp korras, bambusesalud, lilleklumbid... Ja ometi olin sisimas Oleviga nõus. See kõrk, range ja jahe suhtumine. Kaunis fuajees näis Osho fotolt kuidagi piinlikkust tundes naeratavat. Või irvitas kahjurõõmsalt? Ta oli ju ka paras krutskimees. Igatahes oli huvitav kogemus näha, mis on saanud, kui Meister on läinud ja kedagi tema väärilist pole esile kerkinud. Eks Kristuse surma järel juhtus sama. Tuleb tõdeda, et Osho ashramis pakutakse nüüd rikastele vaimset pudi-padi. Vaesematele on Sai Baba ashram Puttaparthis.
Võimsa mulje jätsid Adzanta ja Ellora koopad, jõekalda kaljudesse uuristatud templid. Millised sambad, millised budade, hindu jumaluste ja kaunite naiste kujud, millised saalid! Ja kõik see mitte ehitatud, vaid kivist välja lõigatud, alustades ülalt, lae alt, kuni on jõutud põrandani kümneid meetreid allpool. Giid koputab samba vastu ja see kumiseb nagu palvekelluke. Seinad on olnud kaetud värvikirevate maalingutega, millest nüüd ei saa enam täit pilti.
Templeid on siin nii hinduistlikke kui budistlikke, esimestes muidugi ka pirakad Shivalingad. Valgust on küll napilt, k uid palun Olevit siiski seisatada ühe kõrvale, et võtta temast kui androloogist pilt, millel ta seisab ühe maailma võimsaima munni kõrval.
Delhis külastasime bahaiilaste Lootosetemplit, mis juba kilomeetreid eemalt vaadates kõrgub valge lootosepungana üle majade ja liiklusrüsina. Tempel on avatud mediteerimiseks kõigile. Tuleb vaikselt siseneda ja leida endale sobiv koht ning istuda. Päris üllatav oli näha, et peaaegu kõik parajasti pühakojas viibijad – 40–50 inimest – olid istet võtnud keskse kupli all altari vastas – ilmselt siis intuitiivselt, sest vaevalt võisid nad kõik teada, et just seal on tugevaim energia. Bahaii usu rajaja Baha Ullah – Petra ristis ta leidliku mnemotehnilise võttega Paha-Ullaks – kerkis esile 19. sajandi keskel islami keskkonnas Iraanis. Ta kuulutuse sisuks oli inimkonna vendlus ja see, et Jumal on üks ning pole tähtis, kas nimetada teda Allahiks, Jehoovaks või veel kuigi teisiti. Nagu arvata võis, tekitas selline kuulutus muhameedlaste hulgas, kellel jumalamõiste on olnud üldse kuidagi vingem ja vängem kui teistel, ägeda vastureaktsiooni ja kakskümmend tuhat Baha Ullahi poolehoidjat hukati.
Bahaii usu kaks keskust – mõlemad väga imposantsed ehitised – on Jaffas Iisraelis ja kirjeldatud Lootosetempel Delhis. Samast Lootosetempli juurest paistavad ära krishnalaste templi kolmiktornid. Kui sinna jõudsime, selgus, et tempel on puhastuskuuriks suletud, kuid see-eest saime templi restoranis väga korraliku taimtoidulõuna.
Krishnalased peavad toitumist väga oluliseks, väites: mida sa sööd, see sa ka oled. Meie aga tõdesime järjekordselt, et Indias ei tea kunagi ette, kuidas läheb: võib minna hästi, võib minna kehvasti. Esimese näiteks: kui olime kord hommikul näljastena ärgates ringi vaatamas, kust süüa saaks, kõndisime hotelli koridoris nii kaugele, kuni jõudsime juba katuse alt välja mingile lahtisele platvormile, kus oli näha aastatetaguse ehitustegevuse jälgi: prügi ja tühje värvipotte. Indias on tavaline, et majale ei ehitata katust peale, vaid lihtsalt jäetakse nii, et võiks kunagi tulevikus veel mõne korruse ehitada kui peaks tahtmine tulema.
Vaatasime seal nõutult ringi, kui juba tuli boy ja küsis, kas me ei sooviks hommikust süüa. Meie jaatava vastuse peale hakkas ta meile kohe samasse söögikohta improviseerima, tiris lähematest numbritubadest välja lauakesi, toole ja isegi väikesi diivaneid. Tõeline lauake-kata-end! Varsti olid omletid, salatid ja kõik muugi kohal. Aga nagu öeldud, võib ka sandisti minna, seda eriti siis, kui näib, et kõik laabub juba suurepäraselt. Nii juhtus see siis, kui pärast Osho ashrami külastust võtsime takso, et sõita mereranda. Kaardi järgi otsustades poleks see sõit tohtinud võtta rohkem kui kolm-neli tundi. Nägime juba vaimusilmas palmilehtedest hütte rannaliival ja krabipraadi. Kuid meie taksojuht eksis Mumbai agulitesse – kusjuures Mumbaini välja sõita poleks tal olnud vähimatki tarvidust! – sadu kilomeetreid ja hulga tunde hiljem, juba õhtupimeduses, sain mingi silla all liiklusummikus vingu- või kuumarabanduse ja olime sunnitud öömajale jääma mingis suvalises hotellis sealsamas! Niipalju siis palmilehtedest hütist ja krabipraest!
Rikkal inimesel – ka hindude hulgas on väga rikkaid! – on ilmselt täiesti võimalik nii elada, et isegi ei märka sellist Indiat, nagu võib näha Delhi raudteejaama ümbruses, sümbioosi turust, elukvartaleist ja prügimäest. Igatahes on India maa, kuhu reisides pole mõtet hotelle broneerida, sest sellest oleks ainult tüli: nagunii ei jõua te kusagile just sel päeval, kui kavatsesite, ja teisalt ei saa juhtuda, et sealt, kuhu parajasti olete jõudnud, ei leiaks öömaja ja hiljem taksot edasisõiduks. Indias on kõik mitu korda odavam kui Eestis, hotellid isegi kümme korda. Viie peale ära jagatult tulid meie džiibisõidudki odavamad kui kodumaised bussisõidud.
Hommikuti käivad hindud läbi templist. Isegi kui pole tegemist Shiva templiga, on selles keskseks palvelusobjektiks Shivalinga, Shiva sugutit kujutav kivitulp. Liigutav oli näha, kuidas mehed, naised, noorukid ja neiud tegid katkematus reas liikudes Shivalingani jõudes mõnesuguseid hardaid toiminguid: kes valas kivitulbale vett, kes piima, kes asetas sellele lilleõie, kes mähkis ta ümber pärlikee. Preester seal juures mõjus pigem vilka hangeldaja kui pühamehena: ulatas veenõu, võttis raha vastu, näitas, kuhu ja kuidas lilleõisi lisada. Kokkuvõttes tundus see kõik siiski väga loomuliku ja sümpaatsena: seksuaalenergia kui elujõu palvelemine oli meile kui seksoloogidele huvitav kogemus – näha, et ühes suures kultuuris võidakse täiesti üldiselt suhtuda seksuaalenergiasse hardalt, mitte rõvetsevalt.
Eriti pühaks peetakse Indias looduslikul teel tekkinud Shivalingasid, neid nimetatakse dzotishlingadeks ja neid on üle kogu India ainult kaksteist. Dzotishlingaga tempel on muidugi eriti austusväärne. Kaht neist õnnestus meilgi näha, pühades linnades Maheshvaris ja Omkareshvaris. (Ma arvan, et Saaremaa kivistel mererandadel jalutades võiks leida päris palju dzotishlingasid.) Feministide rahustuseks peaks märkima, et Shivalinga ei kujuta siiski mitte ainult meesprintsiipi, vaid selle ümber olev ovaalne ääris sümboliseerib ka naist, seega on Shivalinga tervikuna pigem maithuna, suguühte kujutus.
Delhist võtsime takso ja sõitsime ligi 700 km põhja poole Dharams?lasse, dalai-laama linna. See koht asub Himaalaja metsaga kaetud eelmäestikus, mille harjade üle kõrguvad ka nii mõnedki lumised tipud. Päeval oli päikese käes kakskümmend kraadi sooja, öösel vaat et külmetas. Seedermändide okstel hullasid ahvid. Käisime mingis ilmetus uberikus end kirja panemas – endi teada selleks, et pääseda järgmisel päeval Tema Pühaduse audientsile. Hiljem selgus, et sattusime hoopis viiepäevasele tantra kursusele ja osavõtjate arv küündis tuhandetesse: Tiibeti mungad, jämedahäälset laulu jorisevad mongolid, ka valgeid inimesi vähemalt sadakond. Kõige selle Paabeli segaduse keskel veel ka hullavad lapsed. Alles hiljaaegu olid Tiibeti laamad oma õpetuste edasiandmisel lausa jõngelt nõudlikud: enne kui pole tehtud sada tuhat kummardust ja sada tuhat mantralugemist – mis kõik võtab aega vähemalt paar aastat –, ei mingeid õpetusi. Mõjus üllatavalt, millise kergusega andis dalai-laama nüüd sellele kirevale hulgale ilma mingite eeltingimusteta ühe kõrge tantra pühitsuse teise järel. “Nüüd annan teile salajase pühitsuse,” sõnas ta naeru kõhistades.
Amritsaris jättis sügava mulje sikhide Kuldne tempel: keset kärarikast ja räpast suurlinna korraga selline vaikuse, rahu, puhtuse ja ilu saareke! Selle juurde pääseski ainult veega täidetud marmorrennist paljajalu läbi minnes.
Osho ashram Poonas tekitas vastakaid tundeid. Saabusime sinna õhtupimeduses. Väravas valves olijaist jäi küll algul selline mulje, mida oleks lootnud kogeda ashramist tervikuna: tunne, et mõistame üksteist suurepäraselt, kõik oleme vaimsed otsijad ja siia jõudes oleme saabunud koju. Noogutati: “Saate öömaja!” Juhatati edasi läbi pargi. Kõik tundus India kohta harjumatult puhas, isegi luksuslik.
Korraga ilmusid teisele poole basseini valgetes hõlstides inimesed – õhtuselt meditatsioonilt tulijad. Hotelli valvelauas selgusid kohe takistused: ka selleks, et ainult üheks ööks öömaja saada, on vajalik aidsitest, mille tegemine läheb maksma üle tuhande ruupia, öömaja teist sama palju. Võtsime oma asjad ja kolisime kõrvaltänavasse Yoga Tree hotelli, kus oli ees palju meiesugust rahvast – vaimseid otsijaid. Me ei otsigi mingit kindlat usuvormi, mille külge klammerduda, me otsime kogu inimkonna religioossest kogemusest – ka kristlusest – kõige väärtuslikumat, kõike sellist, mis võiks meis esile kutsuda valgustuselamusi, uskudes siiralt, et mida enam oleme elu jooksul kogenud selliseid seesmise valguse sähvatusi (satori’sid zen-budistlikus mõttes), seda kindlam on, et kui surmahetkel ilmub meile Suur Valgus, siis oleme valmis sellega kaasa minema.
Järgmisel hommikul osalesime vaikival ringkäigul ashrami territooriumil. Polnud lubatud häält teha, peatuda ega pildistada. Mida me siis nägime? Möödusime vibuspordiväljakust, kus paar bordoopunastes hõlstides meest harjutasid zen’i vibulaskmiskunsti, möödusime meditatsioonikeskusest ja lõpuks võisime seisatuda korraks suure püramiidja ehitise ees. Ja oligi kogu ringkäik. Muidugi olin lootnud, et näidatakse ka Osho viimset puhkepaika ja kuulsat marmorpostamenti ning tugitooli sellel, millel istudes ta oli kõnelnud, ning et saame pilku heita ka selle püramiidja uusehitise sisse. Osho unistas, et erinevate meditatsiooniseisundite esile kutsumiseks võetakse kasutusele ka teaduse ja tehnika uuemad saavutused ja selles hoones ilmselt ongi midagi selles vaimus tehtud – võib-olla ainus asi, milles siin on Oshost lähtudes ka edasi jõutud.
Olev, tundlik ja impulsiivne nagu ta on, paiskas ashrami poole tagasi vaadates: “Jäledus!” Kuidas siis nii – kõik tipp-topp korras, bambusesalud, lilleklumbid... Ja ometi olin sisimas Oleviga nõus. See kõrk, range ja jahe suhtumine. Kaunis fuajees näis Osho fotolt kuidagi piinlikkust tundes naeratavat. Või irvitas kahjurõõmsalt? Ta oli ju ka paras krutskimees. Igatahes oli huvitav kogemus näha, mis on saanud, kui Meister on läinud ja kedagi tema väärilist pole esile kerkinud. Eks Kristuse surma järel juhtus sama. Tuleb tõdeda, et Osho ashramis pakutakse nüüd rikastele vaimset pudi-padi. Vaesematele on Sai Baba ashram Puttaparthis.
Võimsa mulje jätsid Adzanta ja Ellora koopad, jõekalda kaljudesse uuristatud templid. Millised sambad, millised budade, hindu jumaluste ja kaunite naiste kujud, millised saalid! Ja kõik see mitte ehitatud, vaid kivist välja lõigatud, alustades ülalt, lae alt, kuni on jõutud põrandani kümneid meetreid allpool. Giid koputab samba vastu ja see kumiseb nagu palvekelluke. Seinad on olnud kaetud värvikirevate maalingutega, millest nüüd ei saa enam täit pilti.
Templeid on siin nii hinduistlikke kui budistlikke, esimestes muidugi ka pirakad Shivalingad. Valgust on küll napilt, k uid palun Olevit siiski seisatada ühe kõrvale, et võtta temast kui androloogist pilt, millel ta seisab ühe maailma võimsaima munni kõrval.
Delhis külastasime bahaiilaste Lootosetemplit, mis juba kilomeetreid eemalt vaadates kõrgub valge lootosepungana üle majade ja liiklusrüsina. Tempel on avatud mediteerimiseks kõigile. Tuleb vaikselt siseneda ja leida endale sobiv koht ning istuda. Päris üllatav oli näha, et peaaegu kõik parajasti pühakojas viibijad – 40–50 inimest – olid istet võtnud keskse kupli all altari vastas – ilmselt siis intuitiivselt, sest vaevalt võisid nad kõik teada, et just seal on tugevaim energia. Bahaii usu rajaja Baha Ullah – Petra ristis ta leidliku mnemotehnilise võttega Paha-Ullaks – kerkis esile 19. sajandi keskel islami keskkonnas Iraanis. Ta kuulutuse sisuks oli inimkonna vendlus ja see, et Jumal on üks ning pole tähtis, kas nimetada teda Allahiks, Jehoovaks või veel kuigi teisiti. Nagu arvata võis, tekitas selline kuulutus muhameedlaste hulgas, kellel jumalamõiste on olnud üldse kuidagi vingem ja vängem kui teistel, ägeda vastureaktsiooni ja kakskümmend tuhat Baha Ullahi poolehoidjat hukati.
Bahaii usu kaks keskust – mõlemad väga imposantsed ehitised – on Jaffas Iisraelis ja kirjeldatud Lootosetempel Delhis. Samast Lootosetempli juurest paistavad ära krishnalaste templi kolmiktornid. Kui sinna jõudsime, selgus, et tempel on puhastuskuuriks suletud, kuid see-eest saime templi restoranis väga korraliku taimtoidulõuna.
Krishnalased peavad toitumist väga oluliseks, väites: mida sa sööd, see sa ka oled. Meie aga tõdesime järjekordselt, et Indias ei tea kunagi ette, kuidas läheb: võib minna hästi, võib minna kehvasti. Esimese näiteks: kui olime kord hommikul näljastena ärgates ringi vaatamas, kust süüa saaks, kõndisime hotelli koridoris nii kaugele, kuni jõudsime juba katuse alt välja mingile lahtisele platvormile, kus oli näha aastatetaguse ehitustegevuse jälgi: prügi ja tühje värvipotte. Indias on tavaline, et majale ei ehitata katust peale, vaid lihtsalt jäetakse nii, et võiks kunagi tulevikus veel mõne korruse ehitada kui peaks tahtmine tulema.
Vaatasime seal nõutult ringi, kui juba tuli boy ja küsis, kas me ei sooviks hommikust süüa. Meie jaatava vastuse peale hakkas ta meile kohe samasse söögikohta improviseerima, tiris lähematest numbritubadest välja lauakesi, toole ja isegi väikesi diivaneid. Tõeline lauake-kata-end! Varsti olid omletid, salatid ja kõik muugi kohal. Aga nagu öeldud, võib ka sandisti minna, seda eriti siis, kui näib, et kõik laabub juba suurepäraselt. Nii juhtus see siis, kui pärast Osho ashrami külastust võtsime takso, et sõita mereranda. Kaardi järgi otsustades poleks see sõit tohtinud võtta rohkem kui kolm-neli tundi. Nägime juba vaimusilmas palmilehtedest hütte rannaliival ja krabipraadi. Kuid meie taksojuht eksis Mumbai agulitesse – kusjuures Mumbaini välja sõita poleks tal olnud vähimatki tarvidust! – sadu kilomeetreid ja hulga tunde hiljem, juba õhtupimeduses, sain mingi silla all liiklusummikus vingu- või kuumarabanduse ja olime sunnitud öömajale jääma mingis suvalises hotellis sealsamas! Niipalju siis palmilehtedest hütist ja krabipraest!
Rikkal inimesel – ka hindude hulgas on väga rikkaid! – on ilmselt täiesti võimalik nii elada, et isegi ei märka sellist Indiat, nagu võib näha Delhi raudteejaama ümbruses, sümbioosi turust, elukvartaleist ja prügimäest. Igatahes on India maa, kuhu reisides pole mõtet hotelle broneerida, sest sellest oleks ainult tüli: nagunii ei jõua te kusagile just sel päeval, kui kavatsesite, ja teisalt ei saa juhtuda, et sealt, kuhu parajasti olete jõudnud, ei leiaks öömaja ja hiljem taksot edasisõiduks. Indias on kõik mitu korda odavam kui Eestis, hotellid isegi kümme korda. Viie peale ära jagatult tulid meie džiibisõidudki odavamad kui kodumaised bussisõidud.