Ühes teises intervjuus vastas ­Meghan küsimusele “Millise loo autor tahaks sa hoopis ise olla?” The Rubettesi esitatud (ja Phil Spectori, Ellie Greenwichi, Jeff Barry kirjutatud) looga “Be My Baby”. See ei ole just kõige erakordsem eeskuju – Põhja-Ameerika indipreeria sillerdab ­tüdrukutest, kes selle loo valguses laule kirjutavad, aga... aga... no eks ta ole 60ndate girl-band’i vaimus lugusid kirjutanud ja salvestanud aastast 2007, kui ta pillid kätte võttis. Suurema osa ajast salvestanud neid lugusid üsna roostes pleki saundiga, kodus pannide ja muu ettejuhtuva abil ning tema muusikat trükkisid shitgaze’i ja weird shit’i plaadifirmad Siltbreeze, (K-RAA-K)³, Not Not Fun, aga oma uue albumiga “Half Free” on ta jõudnud õpingutes inspiratsioonipuhmastikes uuele tasemele.

See pole enam lo-fi nokitsemine ja kraapimine. “Half Free” on intelligentne ja feministlik kaval ja mitmekesine popmuusika, milles pulbitseb klassikaliste indimiljööde vahel diskot (“Window Shade’is” sämplib Gloria Ann Taylor diipdiskor “Love Is a Hurting Thing”), dub’i (loo “Damn That Valley” oleks talle justkui produtseerinud The Clash), vaporwave’i (justkui uimastatud R’n’B-põhjal “Navy & Cream” viib ta kõige lähemale hüpnagoogiaõdedele plaadifirmas Not Not Fun) ja vesternit (“Red Comes In Many Shades”).

Kõik plaadi lood jutustavad lugusid mõne naise seisukohast ja eeskujudena jutustajate hulgast on Meg “Half Free” puhul välja toonud sellised suurmeistrid nagu režissöör John Cassavates ja rokkar Bruce Springsteen. Ja ega see ehtsa popi päraselt lõbus pole. “Sororal Feelings” – sämplib northern soul’i, Yvonne Carrolli lugu “Mister Loverman” – vaatab maailma prostituudi pilgu läbi, põhinedes Nora Bassi tegelaskujul Michael Ondaatje New Orleansi džässi paigutatud romaanist “Coming Through Slaugh­ter”. Järgmises loos, “Damn That Valley”, on ta sõjas mehe kaotanud lesk. Plaati lõpetavas seitsmeminutilises “Woman’s Workis” aga naine, kes ei suuda talitseda tungi end ilukirurgi noaga aina ümber ja ümber lõigata.

Aga isegi kui teemad on siin tumedad – pagan, mul on tunne, et ta ähvardab ühes loos end üles puua –, tõnksub, viliseb ja tuiskab muusika üsna elujaatavalt. Meg laulab paiguti tõesti kui girl-band, paiguti leebelt ja rahustavalt nagu meie igaühe ema ja aeg-ajalt kriisates. Täpselt nagu ­Lotte Jürjendal.

Parimat sorti fantaasiarohke muusika. Plaat, mis peaks tingimata sikutama U.S. Girlsi undeground-kangelase positsioonilt peavoolu indi täheks.

SIIM NESTOR