01.03.2007, 00:00
Inimese sõber
Loomade elu läheb Eestis aina paremaks. Keila lähedale Tuula külla tuleb varjupaik väärkoheldud hobustele. Selle on projekteerinud Raine Karp, kes vanasti projekteeris inimestelegi – Sakala Keskuse ja Linnahalli. Eskiisilt selgub, et loomade rehabilitatsioonikeskus sisaldab loomakliinikut ja sisehalli. Varju leiavad seal koeradki.
Veebruar oli sõbrakuu. Sõber on inimene,
kellele sõbrakuul midagi kingitakse, ning Tallinna Kaubamaja
teatas, et kannab igalt kliendikaardiga sooritatud ostult 10
protsenti kodutute loomade heaks, ravikuludeks.
Kujutlegem, et oleks lubatud kanda igalt sõbrakuu ostult 10 protsenti kodutute inimeste ravikuludeks. Kardetavasti pole see idee kaubanduslikult tootlik. Sest kodutud loomad on ju palju armsamad kui kodutud inimesed, alkoholismist paistes prükkarite armee, kel pole katust pea kohal, tulevikust kõnelemata. Mis tundega ostate kallimale negližee, teades, et kümnendik, tubli tükk selle vasakust hõlmast, läheb vaeste inimeste pisarate pühkimiseks. Ostate diivani, aga selle servale toetab ennast luuser.
Niisiis on inimese sõber loom, mitte inimene, loom on see, kes sõbrakuust kasu lõikab. Homo homini lupus est, inimene on inimesele hunt, ütlesid vanad roomlased, ent lisasid, et lupus lupuem non mordet, hunt hunti ei murra. Hunt oli roomlastele tähtis, imetas Rooma linna asutajaid, ning kui uskuda Kivirähi värsket romaani “Mees, kes teadis ussisõnu”, siis põline koduloom eestlastelegi. “Mis teil nende koertega on,” imestas hiljuti üks Soome ajakirjanik, kellele aitasin Tallinna linna lahti seletada. “Kas teil on olnud kogu aeg nii palju koeri, või on see alles nüüd moodi läinud, sest elu on nii ohtlik?” Kaldusin arvama, et koduloom on individualistist eestlasele ikka tähtis olnud. Samas ei saa jätta meenutamata ka soomlaste šokeeritust Tammsaare “Tõe ja õiguse” üle – nad said sellest raamatust teada, kui halvasti kohtlevad eestlased loomi ja naisi.
Oleks väiklane olla loomadele kade. Tore, kui neil on katus pea kohal ja toit nina ees. Looma humaanne kohtlemine on inimsuse väljendus. Aga miks me ei võiks ka inimest kohelda loomaga võrdselt? Miks aetakse inimesed hommikul varjupaigast välja ja tagasi pääsevad nad alles öösel? Loomi ei kihutata ju päevasel ajal Tuulast Keila linna peale?!
Eesti ühiskonnas valitseb arusaam, et inimene on ise oma viletsuses süüdi. On ise süüdi, et on oma eluasemest ilma jäänud, et ei tule oma eluga toime. Süütu on inimene ainult siis, kui ta on vaimust vaene või puudega, mis tööd teha ei lase. Loom on olemuslikult süütu – nagu inimene enne pattu langemist.
Ega selline arusaam luuser-inimesest pole alati ja igal pool kehtinud. Keskaegses Tallinnas ei tulnud rikas pürjel selle peale, et vaene oleks oma vaesuses “süüdi”. Jumal oli loonud rikkad ja vaesed ning rikka kohus oli seegile annetusi teha. Inimese jõukus ja elukäik oli eeskätt jumala kätes.
Sotsiaaldemokraatliku (ja kristliku) traditsiooniga Põhjamaades valitseb samuti arusaam, et ühiskond peab kõigi oma liikmete eest hoolitsema. Juhani Salokannel selgitas siinsamas Areenis hiljuti, et Soomes nähakse tänapäevani vaeses inimeses ühiskonna ohvrit ja seepärast on Kaur Kenderi vaeseid inimesi mõnitav “Iseseisvuspäev” soomlastele veel talumatum kui “Tõde ja õigus”. Meil kehtib aga veendumus, et igaüks on oma õnne sepp.
Nagu kinnitab värske inimarengu aruanne, on Eesti ühiskond karm kooslus. Kuskil pole meeste ja naiste eluea ja palga vahe nii suur kui siin. (Is eenesest on vist loogiline, et kui mehel on tööaastaid tublisti vähem kui naisel, peab ta nende vältel rohkem palka saama, siis tuleb lõpuks enam-vähem võrdne summa kokku.) Enda tööga tapmine teeb õndsaks, nagu uskus juba Põrgupõhja uus Vanapagan. On lootusetu siinkohal kõiki meeste kannatusi loetleda, meenutan vaid, et selsamal sõbrakuul peksti mehi piitsadega – maksumaksja raha eest – Kunstihoone näituse avamisel, halastamata ka 70aastastele klassikutele. Kas kellelgi oleks tulnud pähe peksta “kunstilistel põhjustel” kodutuid koeri?!
Siiski näib mulle, et Eesti ühiskond on asunud pehmenemise ja hoolivuse teele, olles küll veel drakooniline inimeste, aga juba sõbralik loomade suhtes. “Paljudes pärimuslikes kultuurides on olemas müüdid loomade ja inimeste seosest ja nendevahelistest lepingutest. Mõnikord nähakse loomades muistse aja inimesi, kes on läinud teistsugusesse olekusse ja kasvatanud karvad või suled,” kirjutab Hasso Krull (Postimees AK, 10. veebruar). Soomeugrilase esiisa oli teatavasti karu, kelle tapmise puhul peeti spetsiaalne lepitusriitus – karu peied.
Halastusest looma vastu kasvab ehk välja halastus inimese vastu. Lepingust loomadega leping inimestega. Sellest on juba märke. Mõne nädala eest pandi Niitvälja golfiväljakute lähedal (mitte kaugel Tuulast) nurgakivi vanadekodule Villa Benita, mis tahab viia “eakate hoolekande uuele ja oodatud tasemele” ja näidata, “et ka väärikalt on võimalik vananeda”. Nagu projekti tutvustusestki ilmneb, on väärikas vanadus meie jaoks midagi uut. Siiani on seostunud vanadus vaesuse ja hammaste kiristamisega. Nüüd korratakse tutvustuses sõnu nagu “klient” ja “teenus”. Sündimas on leping (abi vajava) inimesega.
Tõsi, see leping (alates 500 kroonist ööpäev) pole enamikule meist jõukohane. Keskmist palka saades ei tule kuidagi sellist summat kokku, et 500 krooni päevas välja käia. Aga see on esimene märk usust vanasse inimesse (kas või usust sellesse, et tal võib olla raha, mida saab ära võtta).
Nii nagu väärkoheldud loomade varjupaik on lepingu taastamine loomadega, on Villa Benita leping inimesega. Tõsi, kui esimene põhineb halastusel, vahest kujutades endast alateadlikku lepitusriitust ürgesivanemaga, siis lihaste vanematega põhineb leping siiski suuresti rahal. Aga piisab astuda vaid väike samm: teatada kaubamaja järgmisel sõbrakuul (aga miks mitte teatri- või mõnel muul kuul), et kümnendik partnerkaardimaksest läheb kodutute inimeste tervise ja väärikuse heaks, ning esimene kuulutus halastusest inimese vastu ongi tehtud. Et inimese sõber pole mitte ainult loom, vaid ka teine inimene.
Kujutlegem, et oleks lubatud kanda igalt sõbrakuu ostult 10 protsenti kodutute inimeste ravikuludeks. Kardetavasti pole see idee kaubanduslikult tootlik. Sest kodutud loomad on ju palju armsamad kui kodutud inimesed, alkoholismist paistes prükkarite armee, kel pole katust pea kohal, tulevikust kõnelemata. Mis tundega ostate kallimale negližee, teades, et kümnendik, tubli tükk selle vasakust hõlmast, läheb vaeste inimeste pisarate pühkimiseks. Ostate diivani, aga selle servale toetab ennast luuser.
Niisiis on inimese sõber loom, mitte inimene, loom on see, kes sõbrakuust kasu lõikab. Homo homini lupus est, inimene on inimesele hunt, ütlesid vanad roomlased, ent lisasid, et lupus lupuem non mordet, hunt hunti ei murra. Hunt oli roomlastele tähtis, imetas Rooma linna asutajaid, ning kui uskuda Kivirähi värsket romaani “Mees, kes teadis ussisõnu”, siis põline koduloom eestlastelegi. “Mis teil nende koertega on,” imestas hiljuti üks Soome ajakirjanik, kellele aitasin Tallinna linna lahti seletada. “Kas teil on olnud kogu aeg nii palju koeri, või on see alles nüüd moodi läinud, sest elu on nii ohtlik?” Kaldusin arvama, et koduloom on individualistist eestlasele ikka tähtis olnud. Samas ei saa jätta meenutamata ka soomlaste šokeeritust Tammsaare “Tõe ja õiguse” üle – nad said sellest raamatust teada, kui halvasti kohtlevad eestlased loomi ja naisi.
Oleks väiklane olla loomadele kade. Tore, kui neil on katus pea kohal ja toit nina ees. Looma humaanne kohtlemine on inimsuse väljendus. Aga miks me ei võiks ka inimest kohelda loomaga võrdselt? Miks aetakse inimesed hommikul varjupaigast välja ja tagasi pääsevad nad alles öösel? Loomi ei kihutata ju päevasel ajal Tuulast Keila linna peale?!
Eesti ühiskonnas valitseb arusaam, et inimene on ise oma viletsuses süüdi. On ise süüdi, et on oma eluasemest ilma jäänud, et ei tule oma eluga toime. Süütu on inimene ainult siis, kui ta on vaimust vaene või puudega, mis tööd teha ei lase. Loom on olemuslikult süütu – nagu inimene enne pattu langemist.
Ega selline arusaam luuser-inimesest pole alati ja igal pool kehtinud. Keskaegses Tallinnas ei tulnud rikas pürjel selle peale, et vaene oleks oma vaesuses “süüdi”. Jumal oli loonud rikkad ja vaesed ning rikka kohus oli seegile annetusi teha. Inimese jõukus ja elukäik oli eeskätt jumala kätes.
Sotsiaaldemokraatliku (ja kristliku) traditsiooniga Põhjamaades valitseb samuti arusaam, et ühiskond peab kõigi oma liikmete eest hoolitsema. Juhani Salokannel selgitas siinsamas Areenis hiljuti, et Soomes nähakse tänapäevani vaeses inimeses ühiskonna ohvrit ja seepärast on Kaur Kenderi vaeseid inimesi mõnitav “Iseseisvuspäev” soomlastele veel talumatum kui “Tõde ja õigus”. Meil kehtib aga veendumus, et igaüks on oma õnne sepp.
Nagu kinnitab värske inimarengu aruanne, on Eesti ühiskond karm kooslus. Kuskil pole meeste ja naiste eluea ja palga vahe nii suur kui siin. (Is eenesest on vist loogiline, et kui mehel on tööaastaid tublisti vähem kui naisel, peab ta nende vältel rohkem palka saama, siis tuleb lõpuks enam-vähem võrdne summa kokku.) Enda tööga tapmine teeb õndsaks, nagu uskus juba Põrgupõhja uus Vanapagan. On lootusetu siinkohal kõiki meeste kannatusi loetleda, meenutan vaid, et selsamal sõbrakuul peksti mehi piitsadega – maksumaksja raha eest – Kunstihoone näituse avamisel, halastamata ka 70aastastele klassikutele. Kas kellelgi oleks tulnud pähe peksta “kunstilistel põhjustel” kodutuid koeri?!
Siiski näib mulle, et Eesti ühiskond on asunud pehmenemise ja hoolivuse teele, olles küll veel drakooniline inimeste, aga juba sõbralik loomade suhtes. “Paljudes pärimuslikes kultuurides on olemas müüdid loomade ja inimeste seosest ja nendevahelistest lepingutest. Mõnikord nähakse loomades muistse aja inimesi, kes on läinud teistsugusesse olekusse ja kasvatanud karvad või suled,” kirjutab Hasso Krull (Postimees AK, 10. veebruar). Soomeugrilase esiisa oli teatavasti karu, kelle tapmise puhul peeti spetsiaalne lepitusriitus – karu peied.
Halastusest looma vastu kasvab ehk välja halastus inimese vastu. Lepingust loomadega leping inimestega. Sellest on juba märke. Mõne nädala eest pandi Niitvälja golfiväljakute lähedal (mitte kaugel Tuulast) nurgakivi vanadekodule Villa Benita, mis tahab viia “eakate hoolekande uuele ja oodatud tasemele” ja näidata, “et ka väärikalt on võimalik vananeda”. Nagu projekti tutvustusestki ilmneb, on väärikas vanadus meie jaoks midagi uut. Siiani on seostunud vanadus vaesuse ja hammaste kiristamisega. Nüüd korratakse tutvustuses sõnu nagu “klient” ja “teenus”. Sündimas on leping (abi vajava) inimesega.
Tõsi, see leping (alates 500 kroonist ööpäev) pole enamikule meist jõukohane. Keskmist palka saades ei tule kuidagi sellist summat kokku, et 500 krooni päevas välja käia. Aga see on esimene märk usust vanasse inimesse (kas või usust sellesse, et tal võib olla raha, mida saab ära võtta).
Nii nagu väärkoheldud loomade varjupaik on lepingu taastamine loomadega, on Villa Benita leping inimesega. Tõsi, kui esimene põhineb halastusel, vahest kujutades endast alateadlikku lepitusriitust ürgesivanemaga, siis lihaste vanematega põhineb leping siiski suuresti rahal. Aga piisab astuda vaid väike samm: teatada kaubamaja järgmisel sõbrakuul (aga miks mitte teatri- või mõnel muul kuul), et kümnendik partnerkaardimaksest läheb kodutute inimeste tervise ja väärikuse heaks, ning esimene kuulutus halastusest inimese vastu ongi tehtud. Et inimese sõber pole mitte ainult loom, vaid ka teine inimene.
