Inimesed sõdurisinelis
On jälle Eestis Hiir ja Vares,
kaks kodulooma meie
maal.
On kraaks ja piiks taas eesti tares,
taas luules leitud
tasakaal.
Juhan Sütiste
Lugedes praeguseid ajaleheartikleid Tallinna vallutamisest/vabastamisest, jääb mulje, et koos Punaarmeega saabusid siia ainult kommaritest vägivallatsejad. Tegelikult naasis ka suur hulk eesti kultuuritegelasi, kellest oli nagu rõõmugi.
1941. aastal pärast sõja puhkemist sattus mitmesugustel põhjustel Venemaale suur hulk nimekaid ja alles oma kunstnikuteed alustavaid eesti kultuuriloojaid, kellest suur osa hiljem koondati Jaroslavlis Eesti kunstiansamblitesse. Nad saabusid tagasi Eestisse Punaarmee killavooris koos Tallinna vallutanud eestlastega, Eesti Laskurkorpusega. Ja pronksmees Tõnismäel pole mingi Aljoša, vaid kahtlemata eestlane. Selle lõid Eesti Vabariigis üles kasvanud ja hariduse saanud skulptor Enn Roos ja arhitekt Arnold Alas, kes tulid aastal 1944 tagasi koos Punaarmeega. Ning poseerisid samuti Eesti poisid, vägivaldselt mobiliseeritud nagu Kristjan Palusalu.
Kõik sõdurisinelis saabunud ei ühendanud luuletamist sugugi metsavendade küttimisega nagu Uno Laht, vaid hakkasid hoopis eesti kultuuri ehitama ja vaimu teritama. Näiteks või Gustav Ernesaks, kellel oli kaasas Jaroslavlis kirjutatud laul Koidula sõnadele "Mu isamaa on minu arm". Või Hugo Lepnurm, kes Jaroslavlis kirjutas suurepärase kantaadi "Jüriöö tuled". Raimond Valgre oli kah vahepeal palju uusi laule loonud, need laulis eriti populaarseks sõjajärgne esimene megastaar, endine punaarmeelane Georg Ots, kelle esituses sai tuntuks ka Edgar Arro Nõukogude tagalas valminud laul "Kodulinn Tallinn". Emil Laansoo ja Boris Kõrver, teised kerge muusika juhtivad tegelased, puhusid Tallinnas uuesti elu sisse džässile. Tulid veel Jüri Variste ja Leo Normet.
Venemaalt saabusid koju Estonia tähtsaimad draamalavastajad ja igavesed rivaalid – publiku jaoks lausa sümboolse tähendusega Paul Pinna ja Ants Lauter, lisaks bariton Aleksander Arder ja sopran Olga Lund. 1942. aastal Jaroslavlis asutatud klaveriduo Anna Klas – Bruno Lukk jätkas oma legendaarseks kujunenud karjääri nüüd Eestis. Naasid hiljem Tartu kurikardetud suurkujuks saanud Kaarel Ird ja tulevane tippdirigent Roman Matsov.
Päris palju oli nõukogude tagalas kirjanikke. Erni Hiire ja Johannes Vares-Barbaruse saabumist tervitas Sütiste humoorika värsiga, naasid ka August Jakobson, Jaan Kärner, August Alle ja Mart Raud. Vanade tegijate sekka lisandus Nõukogude tagalast ka noort põlvkonda: Aadu Hint, Debora Vaarandi, Lilli Promet, noorukesed sõdurpoisid Juhan Smuul, Ralf Parve ja Juhan Peegel. Oma sõjateest on kõige rohkem kirjutanud kindlasti Paul Kuusberg. Keda veel nimetada? Villem Grossi ja Paul Rummot, pikaajalist kirjandustoimetajat Olev Jõge, tõlkija Otto Sammat, korpuse kupletisti ja hilisemat ETV-staari Hardi Tiidust, karikaturist Jaan Jensenit, lavastaja Priit Põldroosi.
Ka kunstnikke jätkus Punaarmeesse ja tagalatööle küllaga, peamiselt Tallinnas kinni nabitud Riigi Kunsttööstuskooli poisid. Rindevõitlejaiks mobiliseeritud, kuid Jaroslavli kunstiansamblites noorteks meistriteks sirgunud Evald Okas ja Alo Hoidre panid end ka kodumaal kiiresti maksma. Venemaalt jõudsid koju sellised suurkujud nagu multitalent Adamson-Eric, kujur Ferdi Sannamees, graafik Aino Bach, maalija Richard Sagrits, virtuoosne kujunduskunstnik Paul Luhtein. Ja sõdurisineli vahetasid Tallinna tulles taas majade projekteerimise vastu välja 1930. aastate uuenduslik arhitekt Harald Arman ning tulevane Nõukogude Eesti arhitektuurijuht Mart Port.
Miks nad kõik olid punasel poolel? Umbes 30 000 meest võeti kiire sundmobilisatsiooniga. Mõned olid lihtsalt vasakpoolsete vaadetega ja läksid uue võimuga kaasa. Juutide jaoks oli Venemaale põgenemine ainus ellujäämisvõimalus, ja ainult seetõttu sai hiljem võimalikuks Abi Zeideri, Jossif Šagali, Lev Gensi töö Eesti kultuuri hüvanguks. Dagmar Normet ja Eino Baskin on tänini meie seas.
Tõsi, mõned tulijad, nagu Marju Lauristin, Enn Põldroos või Eri Klas olid sineli jaoks alles liiga väiksed.
Veel elas Nõukogude tagalast tagasitulijais naiivne usk ENSV teatud poliitilise autonoomia võimalikkusest, pooliseseisvast staatusest nagu Mongoolial. Välisminister Hans Kruusi lähetamine 1946. aasta Pariisi rahukonverentsile toetas omakorda seda illusiooni. Siiski jäi intellektuaalidest juunikommareile (Kruus, Andresen, Vares, Semper, Haberman) vaid Juuda tänamatu roll.
Muidugi olnuks eesti rahvale parem, kui Valgre, Ots jt oleksidki ühes Punaarmeega Narva jõe taha jäänud, aga kui see juba nii läks, ei saa me nende elulugu maha vaikida ja neile elutöö eest tunnustust keelata.
Pronksmehe positiivne disain
Viimaste nädalate ähvardav melu "Pronksmehe" ümber tõukas mind ühe hulga aja eest mõeldud mõtte juurde tagasi. See haakub tugevate sümbolite "positiivse hõlvamise" kontseptsiooniga.
Idee on iseenesest lihtne. Enn Roosi teosest tuleks valmistada neli koopiat. Töö käigus teostatakse tehniliselt mahult kosmeetilised, kuid sisult olulised muudatused – eemaldatakse kõik sümboolikaga märgid ja disainitakse teise maailmasõja aegsete mundrite süntees, mis ei vihja konkreetselt ühelegi kuuluvusele. Kõik muu jääks samaks. Neli anonüümses univormis meest oleks Nõukogude, Saksa ja Soome armees ning metsavendadena sõdinud eesti mehed. Selgitav tekst tahvlitel kajastaks faktoloogiat, kuid kujudel puuduks igasugune erinevus. Kompleksi arhitektuurne osa jääks samuti pea muutumatuks, kuid sein pikeneks arvatavalt 6–7 meetri võrra.
Selline lahendus võiks olla poliitiliselt suhteliselt valutu – sovetiinimeselt ei rebita päriselt tema krutsifiksi, eestimeelne saab mäletada ajaloolist ülekohut ning eurooplaselegi peaks kõik poliitiliselt korrektsena kõlbama. Kes soovib langenuid austada, võib asetada ausamba jalgade ette lilleõie, eelistamata ühtegi võõrvõimu. Ka Enn Roosi looming asetuks sellise remiksi kujul tänapäeva kultuurikonteksti autorsust kaotamata, originaal (niipalju kui pronksivalu puhul originaalist üldse rääkida saab) võiks seejärel suunduda sobivasse muuseumikeskkonda.
Kust raha võtta? No eks ikka sealt, kust Tallinna lahe kolossi jaoks plaanitakse. Kulutused oleksid kindlasti märgatavalt tagasihoidlikumad ning miks ei võikski mehe nimi Aljoša asemel Kalev olla?
Urmas Viik
kunstnik
