Inspiratsiooni ja tarkust Prantsuse kultuuri­dokumentaalidest

Andris Feldmanis tutvustab Prantsuse dokfilmide nädala käigus linastuvaid teoseid.

Kinos Sõprus näidatakse järgmisel nädalal Prantsuse kultuuridokumentaale, mis heidavad valgust Prantsusmaa 20. sajandi mõtte- ja loomemaastikele läbi oluliste, kui mitte tänaseks legendaarsete kultuuritegelaste.

12. kuni 16. novembrini Sõpruses jooksvate dokumentaalfilmide juures olulisim on nende teema. Vormiliselt on tegu üsna konservatiivse dokumentalistikakeelega, mis omane üha vohavale teledokumentalistikale, mille olemus jääb kuhugi filmi ja saate vahepeale. Ka need filmid on pigem teatud emotsionaalse varjundi või lisandiga dokumendid (st teatud määral on autorikätt kõigi filmide juures tunda) kui vormipiire kompavad kunstiteosed. Selles žanris on aga kultuurikanal Arte poolt toetatud filmid tõeline kõrgpilotaaž, seda alates respektaablist teemavalikust kuni oskusliku lahenduseni.

Peategelasteks on 20. sajandi prantsuse kultuuri tõelised suurkujud alates François Truffaut’st ja Isabelle Huppert’ist, ning filmide suurim väärtus ongi nende vahetu suhe oma subjektidega.

Erinevalt praegu kõikide Euroopa raamatupoodide lette enda alla matvatest kaunite piltidega biograafiatest on peategelased siin ise kohal. Filmi võime vahendada reaalsust jätab vaatajale ehk veidi elavama võimaluse vormida oma suhe ühe või teise suurnimega.

Kui minna tagasi raamatupoelette katvate biograafiate juurde, siis kinoajaloost kõneldes on üheks tänapäeva suuremaks kaanestaariks Hitchcocki, Lynchi ja veel mõne teise kõrval kindlasti Prantsuse uue laine üks pioneere François Truffaut (“Jules ja Jim”, “400 lööki” jne).

Temast rääkiv dokfilm kannab pealkirja “François Truffaut – autobiograafia” (François Truffaut, une autobiographie, 2004). Sõna “autobiograafia” tuleb mõista vaid ülekantud tähenduses.

Filmi režissöör Anne Andreu on filmi selliselt nimetanud, kuna selle keskmes on arhiivimaterjal, kus näeme 1984. aastal surnud Truffaut’d rääkimas oma elust ja filmidest. Kuidas ta nende juurde sattus, miks teda paeluvad keerulised suhtesituatsioonid, armukolmnurgad ning klassikalised lood, mil on oma väike nõks sees. Lisaks rikastavad filmi Truffaut’ kaasaegsete, sõprade ning kaasvõitlejate meenutused ja kommentaarid – alates prantsuse kino diivadest nagu Catherine Deneuve, Jeanne Moreau ja Fanny Ardant kuni klassikute sekka kuuluvate lavastajateni nagu Woody Allen ning Milos Forman. Tema abikaasa Madelaine Morgernstein meenutab ka Truffaut’ nõrkusehetki ja kahtluseid. Kokkuvõttes tundub see olevat igale filmihuvilisele lausa kohustuslik lisainfo, tänu millele omandavad Truffaut’ filmid vaataja jaoks uue tähenduskihistuse ning mis ilmestab filmitegemist enam kui nii mõnigi auditooriumiloeng.

Teine otseselt filmiga tegelev dokumentaal on “Isabelle Huppert – elu näitlemiseks” (Isabelle Huppert – une vie pour jouer, 2004). Järgmisel aastal oma 55. sünnipäeva tähistav Huppert on mänginud lisaks teatrilavadele ka enam kui 70 filmis ning oma rollidega on ta vaieldamatult üks kaasaegse Euroopa kino tippdiivasid. Tema näitlejavõimekust, mille ehk üheks parimaks tunnistuseks on 2001. aastal valminud režissöör Michael Haneke film “Klaveriõpetaja”, iseloomustab pidev piiri peal kõndimine – teatraalsuse ja allasurutuse konflikt. Teema, mis on alati käinud kaasas naiselikkuse küsimusega filmikunstis, omamoodi femme fatale’ilikkus. “Elu näitlemiseks” taustaks on Huppert’i enda kirjutatud ja ette loetud tekst: tema mõtted elust ja näitlemisest.  K a see jutt mõjub vähemalt poolteadlikult teatraalselt, sest nagu Huppert ise filmis ütleb, on ta “näitlemismasin”, tema jaoks on raske näitlemisest välja tulla, sest siis muutub elu liiga kirevaks ja keeruliseks, nõuab valikuid ja otsustamist selle üle, kes ta lõpuks ise on. Kaadrid Huppert’ist Haneke “Klaveriõpetaja” võtteplatsil ongi justkui kirsiks koogil, sest siin saavad täpselt õiges punktis kokku näitleja ja tema roll.

Naiselikkuse ja vastuolulisuse teemaga jätkab ka Palua Rapaporti film “O autor” (Ecrivain d’O, 2004). Eestiski kunagi lehesabas ilmunud erootiline jutustus “O lugu” (mille põhjal valmis 1975. aastal ka film “Emmanuelle’i” režissöörilt) põhjustas 1954. aastal esmakordselt trükist tulles tohutut poleemikat. Sadomasohhistlikud teemad ja otsekohene seksuaalsus tekitasid paljudes pahameelt. Ja kuigi autori identiteeti ei avaldatud, siis ühes olid pea kõik kindlad: see sai olla ainult mees. 40 aastat hiljem sai lõpliku ja ametliku kinnituse, et selle autor oli hoopiski toona neljakümneaastane naine, ajakirjanik ja kirjanik Anne Desclos (1907–1998), keda tunti Dominique Aury nime all ja kes kirjutas skandaalse teose omamoodi armastuskirjana oma armukesele, kirjanik Jean Paulhanile. Põnevaid küsimusi inimeste fantaasia- ning pärismaailma kohta paneb küsima seegi, et siivutu raamatu autor ise oli naine, kes ei värvinud ennast pea kunagi ega kandnud ehteid ning elas oma elu vähemalt väliselt igavuseni korralikku naise võrdkujuna.

Rapaporti filmile võib ette heita katset kasutada illustratsioonina filmi jaoks elustatud stseene raamatust, mis Aury mahlase sõnakasutuse kõrval kahvatuvad ja mõjuvad liigarglikuna ning kodustatuna.

Viiest dokumentaalfilmist veel kolmandalgi on naispeategelane. “Julia Kristeva – omanäoline võõras” (Julia Kristeva – étrange étrangère, 2005, režissöör François Caillat) räägib bulgaaria-prantsuse filosoofist, kirjanduskriitikust, psühhoanalüütikust, feministist ning kirjanikust Julia Kristevast (s. 1941), kelle nime võib paigutada ühte ritta selliste nimedega nagu Barthes, Todorov, Goldmann, Genette, Lévi-Strauss, Lacan, Greimas, Foucault ja Althusser. Filmi kestel räägib ta pikalt ning üsna akadeemiliselt oma strukturalismist lähtuvatest teooriatest, kasutades sõnu ja lausekompositsioone, mis nii mõnelgi pea valutama panevad. Ent filmi tõelised pärlid tulevad nendest hetkedest, mil Kristevat näidatakse keset tema argipäeva, hetkedel, kus ta astub oma pikkadest ja keerulistest lausetest korraks justkui kõrvale. Kõige valusam neis momentides on tema (strukturalistlik) küsimus, et kas see kõik, kogu elu, ongi lihtsalt üks konstruktsioon?

Argisemate teemade juurde aitab naasta fotograaf Willy Ronis’ (s. 1910) lugu endast ja oma piltidest “Willy Ronis – fotograafi autoportree” (Willy Ronis, autoportrait d’un photographe, 2003, režissöör Michel Toutain, Georges Chatain). Nagu Truffaut’ filmigi puhul, on ka siin keskmes pildid ise ja seeläbi nende autor. Ronis räägib argise lihtsusega mitmete oma olulisemate fotode sünniloost ning oma elust Pariisis ning Provence’is, kus tema parimad pildid, mis nüüd postkaartidel üle maailma levivad, üles võetud on. Fotode reaalsus ning konkreetsus on kainestavaks vahelduseks intellektuaalsetele mängudele. Lisaks avavad Ronis’ kommentaarid fotokunsti tehnilisi tagamaid.

Kõigi viie filmi ühiseks omaduseks lisaks hariduslikkusele võiks nimetada nende inspireerivat toimet. On se e siis romantiline igatsus 20. sajandi keskpaiga Pariisi intellektuaalse õhkkonna järele või suurkujude nägemine inimsuurusena... Aga mõte hakkab vähemalt hetkeks vabamalt liikuma.

 

Prantsuse kultuuridokumentaalid kinos Sõprus:
“O autor” – esmaspäeval, 12. novembril kl 18.00
“Isabelle Huppert – elu näitlemiseks” – teisipäeval, 13. novembril kl 18.00
“Willy Ronis – fotograafi autoportree” – kolmapäeval, 14. novembril kl 18.00
“Julia Kristeva – omanäoline võõras” – neljapäeval, 15. novembril kl 18.00
“François Truffaut – autobiograafia” – reedel, 16. novembril kl 18.00