Internatsionaalne linnaplaneerija
Mari-Liis Männiku nimi sai eesti arhitektuuriringkonnas tuttavaks üpris hiljuti. Sel talvel kuulutati välja rahvusvahelise noortele arhitektidele suunatud ning mitmes võistluskohas paralleelselt toimuva arhitektuurivõistluse Europan 10 tulemused. Mari-Liis võitis koos Johanne Heeschega siis Taanis Rudkøbingi väikelinna sadama-alale korraldatud konkursil I koha.
LangElandi saarel asuva armsa linnani ehitatakse peagi kiirtee, mistõttu omavalitsuse juhid loodavad, et sinna võiks suurematest keskustest rohkem inimesi elama kolida ning hea ligipääs teeks ka noored paiksemaks. Žürii meelest kasutati võidutöös hästi soovituslikku linna “nõelravi” käsitlusviisi ehk siis näidati, kuidas väikesemahuliste muudatustega saab üldplaneeringut parandada. Nii on ideeprojekt ühtaegu praktiline ning kunstipärane ja tänu valitud meetodile oleks seda ka realistlik linnakeses järk-järgult ellu viia.
“Vaatasime kõik võistlusalad läbi, aga otsustasime valida selle, mis on lähedal, et saaks ka ise seal kohal käia,” selgitab Männik. Nad üritasid ühendada sadama alla jäävat ranna-ala merega nii, et veeni oleks vaba pääs, seal saaks ujuda, tegeleda kultuuriga, rajada mõne mere- või huvikooli. Lisaks loodi ka eriilmelised ühendusteed, mida ilmestataks näiteks valgustite või maastikuobjektidega. “Üheks eeskujuks oli kunstilembene Naoshima saar Jaapanis,” kommenteerib autor. “Tahtsime aga linna karakterit alles hoida.”
Et kohalikke pakutud ideed vaimustasid, ongi 29aastane arhitekt juba selle projektiga tööle asunud. Selleks tarbeks lõid nad Heeschega lausa oma arhitektuuribüroo – Rumfang, mis on tore taani omavaste sõnale “maht”, kujundlikult võiks aga tähistada ka kinnipüütud ruumi.
Sel aastal töötab Mari-Liis põhikohaga siiski praeguse kodulinna Malmö lähistel asuva Eslövi linnavalitsuses planeerijana.
Mari-Liisi taust on tõeliselt intrigeeriv. Kohtume temaga Eestis, kus Männik suviti ikka käib, külastades siis endisest laevakaptenist vanaema ning sõpru.
Eestist kolis ta ära aastal 1989, kolmandas klassis käies, kui vanemad vabamat õhkkonda ihates siirdusid Rootsi, kus elasid juba varem näiteks Mari-Liisi vanatädi ja vanaisa: “Mina ei teadnudki, et me sinna päriseks lähme, minu teada läksime ainult külla.” Side Eestiga on aastatega jäänud hõredamaks, sest puhkustesse tuleb mahutada veel Stockholmi jäänud vanemate, Hispaaniast pärit arhitektist elukaaslase pere visiteerimine ning maailmas ringivaatamine. Ometi armastab Mari-Liis oma sünnimaad, olles linnaplaneerijana eriti kirglik Tallinna sadama-ala arengu või õieti selle kaootilisuse suhtes.
Mari-Liis käis põhikooli lõpuni Stockholmi eesti koolis, aga edasi juba prantsuse lütseumis. Eesti koolil keskkooli pole: “See on isegi hea, sest tegelikult on ikka parem rohkem integreeruda.” Ja lisab justkui lohutuseks: “Aga kodus me räägime ikka eesti keelt.”
Tahtes veel edasi liikuda, läks Mari-Liis tudeerima Taani Kuningliku Kunstiakadeemia arhitektuurikooli, õppides algul restaureerimist, hiljem linnaplaneerimist. Arhitektuuri jõudis Mari-Liis üsna loomulikul viisil. Talle meeldisid kunstiline eneseväljendus nagu joonistamine ja noore inimese kohta üpris erakordselt ka linnaplaneerimine. “Ilmselt mõjutasid mind Eestis-käigud, nägin, kui palju siin kõik muutub. Sadama-alad huvitavad mind samuti. Diplomitöö tegingi Tallinna mereäärest ja see Kalamaja park – kus praegu istume – oli ka planeeringu osa.”
Projektis tegeles ta peamiselt Patarei vangla lähikonna läbitavamaks ja mitmekesisemaks muutmisega, pargi puhul oli tähtis ühendatus mererannaga. Mari-Liisil on siiralt kahju, et praeguseni pole arvukatest konkurssidest hoolimata sadama-alaga midagi asjalikku ette võetud.
Nagu teisedki üliõpilased täiendas ta end vahepeal ka teistel erialadel. Ühe semestri õppis ta Sigtuna rahvaülikoolis fotograafiat. Kuid veel mõjukamad olid teoreetilistele kursustele järgnenud linnaarengu teemalised väliuuringud Aafrikas. Elati kohalikes peredes: “Alul olime kuu aega Malis. Seal on näiteks hästi vahvad saviehitised. Eriti huvitav on Djenné linn, mis on UNESCO kaitse all. Arvatakse, et siis ei tohi seal midagi puutuda, mis ju eriti hästi ei toimi. Natuke õudne oli, et olime seal just taani grupiga, sest just sel ajal ilmusid Muhamedi karikatuurid. Õnneks meile kallale ei tuldud. Ghanas oli meil suurem projekt, minu grupp uuris just äärelinna arengut.”
Lisaks raportile pakuti ka lahendusi, kuidas sealset planeerimissüsteemi muuta, et näiteks ei valmiks mitte ainult ameerikalikud kindlusmajad, asfalteeritud platside ja fence-wall’idega (müürid, mille otsas omakorda on aed). Hakkas silma, et lisaks ametlikele planeerijatele on otsustajateks kohalikud ninamehed, kes omatahtsi hangeldavad. “Tegelikult on nii ka Euroopas, aga seal oli see väga selgelt nähtav.” Samas kaasnes praktikaga illusioonide purunemine – romantilised tudengid, kes ihalesid Aafrikas ka edaspidi maailma paremaks muuta, nägid oma silmaga, kuidas välismaa firmad teevad justkui heategevusliku projekti valmis, kuid neid ei huvita üldse, mis sellest kohast tegelikult edasi saab. “Ehitatakse hoone, veesüsteemid on majas olemas, kanalisatsioon aga mitte ning seepärast levib näiteks malaaria kergemini.” Ghanas leidis Mari-Liis lisaks elu- ja töökogemustele ka mõttekaaslase, maastikuarhitekt Johanne, kellega koos valmis hiljutine Europani projekt.
PÄrast AAFRIKAT põikas ta aastaks paljude noorte arhitektide lemmiklinna Barcelonasse, kus töötas ka väikeses arhitektuuribüroos. Taanisse naasnud, aitas ta kooli kõrvalt ning pärast lõpetamist teha makette, jooniseid ja muud hädavajalikku ühes tuntumas arhitektuuribüroos Schmidt Hammer Lassenis. Eestisse on ta kavandanud ühe paberile jäänud elamu, aga ka välja pakkunud oma lahenduse Tamula ranna-ala planeeringu rahvusvahelisel ideekonkursil.
Lisaks linnade parendamisele armastab Mari-Liis keeli õppida (viimati vene keelt, kavas portugali keele tudeerimine) ning mängib väikeses orkestris viiulit (plaanis varsti “Aida” esitamine).
Erialaliselt loodab ta edasi minna vaikselt Europani projekti arendamisega: “Tundub, et meil on lootust. Europani võidud kipuvad jääma sageli ainult võiduks.”
