Mis must uss selle Pearu perses elas, et ta muudkui tüli noris, kiusles ja kemples?
See oli ka minu esimene küsimus, kui seda rolli tegin. Mis teda käima tõmbab? Ega autorgi just palju tema tausta ava, tilgutab vaid kübemeid. Oli mingi lause, et Pearu sattus huntide hulgast inimeste hulka.
Minul on mulje, et ta on Vargamäele millegi eest põgenenud.
Mis ajab teda võitlema? Ise ütleb ta ka, et inimene on tulnud siia ilma tükke tegema, mitte sitale. Ma kahtlustan, et ta ei talu seda, kui on igav. Olgu kas või riid või tüli, mingi draama, aga mitte lihtsalt niisama passimine.
Tembud küll, aga miks ikkagi kius ja riid?
Ta on kogu aeg kaitsepositsioonis. Oletan, et midagi on pidanud kunagi juhtuma, et ta selline on. Kogu aeg käib nali, lõõpimine, praalimine, aga lähedale ta endale ei lase. Ainuke inimene, kes talle päriselt kuhugi sügavamale tungis, oli Krõõt.
Kui palju sa praegu kirjeldasid Pearut ja kui palju iseennast?
Ei teagi. Ju ma kirjeldasin ennast ka... Ega keegi ei lase ju suvalisi inimesi niisama väga lähedale. Ikka on kuskil mingi fassaad, ikka hoiame teatud distantsi.
Sinu esimene suur roll, Henn Ahas filmis „Nimed marmortahvlil“, oli, kuidas nüüd öelda, hoopis teistsuguse vedruga – uje, õilis, helge.
Lavaka ajal oli „Tõde ja õigus“ meil loomulikult kohustuslik materjal ja nii ma siis ühel eksamil sellest midagi rääkisin ja ütlesin, et minul ei õnnestu mitte kunagi mängida ei Andrest ega ka Pearut. Sel hetkel paistis, et tulevik ongi seal Henn Ahase ja esimeste armastajate kandis. Siis ütles kadunud Reet Neimar saatuslikud sõnad: „Ära sa ütle midagi! Kes teab!“
Miks sind valiti Pearut mängima?
