Äsja tuli teade, et sel nädalal Eesti kinodesse jõudev muusikal „La La Land: California unistused“ nomineeriti koguni seitsmele Kuldgloobuse auhinnale. Filmi peaosatäitja Ryan ­Gosling, kes kandideerib muusikali või komöödia kategoorias parima meesnäitleja gloobusele, õppis oma rolli jaoks selgeks ka klaverimängu, mängides pilli nii, et muutis „La La Landis“ esineva muusiku John ­Legendi kadedusest oimetuks.

„Tegin püksi viigimärgi, panin selga triigisärgi. Vaatan peeglisse, ära märgi, Ryan Gosling, raisk!“ laulis Genka möödunud aastal saates „Laula mu laulu“. Ryan Goslingu pükstel pole Beverly Hillsi Four Seasonsi hotelli intervjuule tulles küll viigimärki ja pole tal seljas ka triigisärki, see-eest aga peaaegu põlvedeni ulatuv vanaisa stiilis kardigan. Näitleja on sõbralik ja jutukas, ent konkreetne ning pigem kohmetu kui staarlikult bravuurne. Gosling suuri sõnu ei tee ja tühja juttu ka ei aja.

„La La Land“ on muusikal ja tehtud vana kooli Hollywoodi filmide vaimus. Kas muusikal on žanr, mis ka sind ennast kuidagi kõnetab?

Olgem ausad, ma kasvasin selliste filmide najal üles. Aga mitte hetkekski ei olnud mul Hollywoodi vanu filme ja muusikale vaadates tunnet, et võiksin ise kunagi milleski sarnases kaasa teha. Pigem tundus see mulle žanrina, mis jäänud kuhugi kaugesse minevikku. Aga see projekt tundus mulle eriline kohe algusest peale ja sai aja jooksul veelgi südamelähedasemaks. Ma ei oskagi öelda, kas see tulenes žanrist või sellest, et meil oli nii lahe seltskond – režissöör Damien Chazelle muidugi ja Emma Stone, lisaks tohutu hulk pühendunud muusikuid ja tantsijaid. Aga kõige rohkem üllatas mind publiku vastuvõtt, see, kuidas film inimesi kõnetab. Ma olen rääkinud inimestega, kes on seda filmi vaadanud juba kümme korda. Ja see pole veel ametlikult kinodessegi jõudnud!

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel