Intiimseid pärleid ja peavoolu estraadi Jaak Joalalt
Jaak Joala „See kaunis maa“ (JJ Music)
5/10
Foto: Kalju Suur
JJ Music
5/10
Jaak Joala muusikalise pärandi sarjas on ilmunud juba väike virn plaate. Värskeim neist kannab nime „See kaunis maa“ ja sellele on kogutud laulud, mis kõlasid peamiselt mitmesugustel nõukogudeaegsetel lauluvõistlustel. Enamik neist on kirjutatud spetsiaalselt Jaagu jaoks. Laulude paigutamine plaatidele teatud teemade, bändikoosluste, ajaperioodide ja isegi keele järgi on osutunud kuulaja jaoks väga positiivseks.
Plaadikaanele on kirjutatud, et see plaat tähistab Eesti Vabariigi 100. aastapäeva. No vähemalt ühes laulus räägitakse ka raskest sõjateest, mis lõppes võiduga, aga eks seda tule siis metafooriliselt mõista. Esimesed kaheksa laulu („See kaunis maa“, „See paepealne maa“, „Meri, mu tuhandenäoline sõber“ jms) on pikema kuulamiskogemusega inimese kõrvades juba ammu liiga palju kõlanud, sellepärast ei paku plaadi algus ka mingit elevust. Kuid tõelised pärlid algavad plaadi keskelt: Viktor Ignatjevi „Sind hüüan“, Raimond Lätte salapärane „Metshaldjas“, Ignatjevi väga nunnu „Neli sõlme“ jpt. Neid laule on raadios vähe mängitud, need on palju tagasihoidlikumad kui torudest paiskuv peavoolu estraad, ent seda enam kuulamist väärt meisterlikud ja intiimsed väikesed pärlid. Plaadi lõpus puhub kõlaritest taas rõkkav Kustas Kikerpuu „See rõõm on elust endast“, kuid kaks lisalugu-popurriid plaadi lõpus on jällegi strateegiliselt hästi paigutatud.
