Isemeelne Korsika
“Mootorrattale tuleb parkimisel lukk peale panna,”
seletab tõmmu sitke korsiklane, kui me kohalikust autolaenutusest
motikat rendime. “Mitte et korsiklased varastaksid, aga turistide hulgas
on sulisid.” Noogutame alandlikult pead – oleme ise samasugused
sulikahtlusega turistid, kes tulevad siia kaunile saarele seiklushimu rahuldama
ja kohalike inimeste igapäevaelu häirima.
Teisest
küljest oleme me kaks kahest miljonist turistist, kes igal aastal
Korsikale oma raha ja südame jätavad – seega kohalikele
kasulikud. Saare põlisrahva arv on väike, ulatudes vaid veidi
üle paarisaja tuhande. Peale kalapüügi ja loomapidamise,
oliivi-, korgi- ja viinapuude kasvatamise on turism sel maatükil selgelt
üks tähtsamaid elatusallikaid.
Teeäärsed
metsmoonid, iirised ja alpikannid võtavad pilgu vibama. Esimesed paar
tundi Korsikal teevad turistist õhkava ja segaselt sosiskleva narri, kes
ei jõua looduse imelist ilu küllalt kiita. Hiljem õnneks
silm harjub ja meeled kohanevad. See on ka hädavajalik, sest
käänulistel mägiteedel kulub kaine mõistus ära.
Ainult loll kipub siin kohalikega kiiruses jõudu katsuma.
Mõistlik juht aeglustab kurvides käiku, lastes mägipoegadel
teepervele tõmbudes endast mööda sõita. Seda žesti
osatakse hinnata – korsiklane tänab möödalaskjat
käeviipe ja signaalitörtsuga.
Ometi jõuame saarel
vaid paar tundi viibida, kui oleme juba tunnistajaks liiklusõnnetusele.
Punane Peugeot kaldub otse meie ees kurvist välja ning rullub kaljuga
kohtudes katusele. Rattad püsti, jääb auto plekikrigina ja
tossupilve saatel seisma. Pidurdame meiegi, meie järel veel viis-kuus
autot. Kõik tormavad välja, karjudes punases autos olijaile:
“Ça va? ça va?” (e.k – kuidas läheb?).
Esmalt ronib esiaknast välja noor kena naine, seejärel ukerdab
juhipoolsest aknast välja vanem mees. Mõlemad tõusevad
kergelt kõikudes jalgele ning näivad ehmatusest ja kriimustustest
hoolimata terved. “Ça va, ça va” (e.k –
kõik on korras!), pomisevad nad appiruttajaile rahustuseks.
Kuigi seekordne õnnetus on lõppenud sõitjatele
õnnelikult, pole nende sõidukist järel muud kui koogiks
muljutud plekihunnik.
Kohv kaljunukil
Korsikal rännates peab kaart kogu aeg käepärast olema. Esiteks
ei jätku igasse teeotsa silte.
Valest teeotsast
sissepööramine võib aga tähendada kümneid
kilomeetreid lompidega pikitud kruusateid, mis hullemal juhul lõpevad
kuskil kolkakülas, sundides sind sama mõrvarlikku rada pidi tagasi
tulema. Teiseks pole siinkandis kombeks siltidele vahemaid märkida.
Niisiis jääb kilomeetriarvestus igaühe enda teha, juhul muidugi
kui GPSi kaasas pole.
Ligi tuhat kilomeetrit
vapustavat rannajoont, kõrgeid mägesid ja ääretuid metsi.
Millest alustada? Neile, kes närvikõdi ei karda, soovitan läbi
sõita – ei, pigem küll keerutada, ronida ja ukerdada –
saart põiki läbistav tee ülikoolilinnast Cortest rannikulinna
Pianani. Saar on siinkohal kõige laiem, teele jäävad
kõrged mäed ja vapustavad vaated. Järsud kaljuseinad ning
hirmutavad kuristikud lähevad vahepeal üle süngeteks
põlismetsadeks, mis omakorda asenduvad kõrgemale tõustes
tuuliste alpiaasadega.
Taamal paistab Korsika taevalähedasim
tipp Monte Cinto, mis on 2700 meetrit merepinnast ning aasta läbi lumega
kaetud. Iseäranis uhket elamust
pakuvad skulpturaalsed Les Calanche’i kaljud. Iga teekäänaku
järel ilmuvad nad rändaja ette uue nurga alt, muutes pidevalt kuju ja
värvi: elevandiluust ookerkollaseks, kuumavalt roosast roostepunaseks.
Ühel hapral kaljunukil asub kohvik. Siin saab kogu sest ilust hingetu
teeline jalgu puhata ja süüa.
Mõnusaid
söögikohti pakuvad mitmed teele jäävad külad,
näiteks Calacuccia ja Evisa, samuti mäejalamil rippuv linnake Piana.
Kuigi korsiklased ise peavad oma rahvusköögi parimateks paladeks
talupojasuppi, toorvorsti ja vinnutatud looma- või lambaliha, tasub
kindlasti proovida siinset kala ja rannakarpe. Viimaseid pakutakse küll
sinihallitusjuustu, rohelise pipra või tomatikastmes, küll valges
veinis keedetuna ja küüslauguvõis küpsetatuna. Pole
midagi paremat kui kuumad vürtsised karbid koos kohaliku lihtsa veiniga.
Kusjuures veinivalikul võib arvestada korsiklaste maitset: parimat veini
villitakse Patrimonio piirkonnas.
Ülbed lahked
mägilased
Mägedest tagasisõitu ei maksa hilja
peale jätta. Teed on kitsad ja kuristike kohalt barjääridega
kaitsmata. Samuti võib igal hetkel su teele tormata mõni muul,
kits või emis kümne põrsaga. Mägiteedel kondamisest
sitkeid lehmi ja musklis metsistunud kodusigu on terve saar täis.
Kevadine Korsika pakub ööbimisvõimalusi talutubadest
kuni neljatärnihotellideni välja. Suvisel tipphooajal on muidugi
raskem. Taskukohaste kahetärniliste hulgas leidub nii krohvitud seintega
askeetlikke kambreid kui ka mullivanni ja terrassiga tube. Suured erinevused
tulenevad asukohast. Mere lähedal võib hotellituba ka hallitada,
ikka läheb kaubaks. Samas pole vahemaad Korsikal suured. Vaid
kümmekond kilomeetrit sisemaa poole võib leida hotelli, mille
peremees on hea õhustiku loomiseks aeda tiike kaevanud ning pakub
hommikusöögiks saia-kohvi kõrvale ka värsket mahla,
juustu ja mune.
Üks Pariisis elav korsiklane oli meile enne
reisi naerusui seletanud, et tänu aeg-ajalt saarel plahvatavatele
pommidele käib siin vähem turiste. Mägilased on alati olnud
tuntud ja kardetud oma vabadusaadete ja ka kaklushimu poolest. Mässumeelt
emamaa Prantsusmaa vastu õhutab mure kohaliku keele kadumise pärast
ning soov kaitsta oma kultuuri. Nali naljaks, aga kuulidest
sõelapõhjaks lastud prantsuskeelseid teesilte kohtame oma teel
korduvalt.
Saarerahvas on aastasadu teinud katset iseseisvaks
saada. Mitmed meie prantsuse sõbrad hoiatasid, et võime Korsikal
kohata vaenulikke pilke ja ebaviisakat teenindust. Õnneks osutusid need
jutud valeks. Korsiklased võivad kohelda ülbelt prantslasi, aga
riigikeelt purssivate võõrastega on nad sõbralikud.
“Kust tulete?” küsib lapilistes kalifeedes
hotelliperemees meilt esimesel õhtul, kui oleme kohale jõudmisega
öö peale jäänud. “Es-to-nie... Eesti,” seletame
püüdlikult hääldades. “Aa, Estonia!” imestab
peremees. “Nii kaugelt siia tulnud? Olete esimesed eestlased mu majas,
tere tulemast!”
Korsu keel ja korsu meel
Aeg liigub Korsikal aeglasemalt kui mandril. Kiirustamist peetakse siin
ebaviisakaks. Keskmine korsiklane on lihtne südamlik maainimene, kes tahab
teada, kust sa tuled ja mida tema saarest arvad ning annab sulle kaasa hulga
soovitusi. “Olge mägedes ettevaatlikud, seal võib kive
sadada!”, “Pange soojalt riidesse, mägedes on
külm!”, “Ärge kihutage, teed on ohtlikud” jne. Kuni
selleni välja, et kui me kord läbikülmunutena mägedes
ühte baa
ri sisse sajame ja pitsikese grappat külmarohuks palume, raputab poisiohtu
baarmen pead: “Olete rattaga, ärge parem võtke, pime juba
väljas.” Tema suhtumine mõjub nii isalikult, et
piirdumegi vaid kannutäie kuuma teega.
Korsika rahvusliku
liikumise üks tungivamaid nõudmisi oli läinud sajandil see, et
saarel tuleb taastada ülikool, mille prantslased paarsada aastat tagasi
kinni panid. Sest milline rahvas saaks areneda, milline keel kesta, kui puudub
oma haritlaskond?
1981. aastal saadigi Prantsuse valitsus
niikaugele, et Corte linnas avati taas ülikool. Tegemist on unikaalse
õppeasutusega kogu maailmas, kus saab kõikvõimalike
humanitaar- ja tehnikateaduste kõrval õppida ka korsika keelt ja
kultuuri.
Ise sattusin seda keelt kuulma ühe
mägikõrtsu terrassil korsika õlut juues. Umbes
kümneaastane poiss, kes oli just oma väikse ATVga
lõbusõidult tulnud, tuiskas kiivrit peast võtmata
kallistama vanaisa, hallide rippvuntsidega kõrtsuomanikku. Tükk
aega vadistasid noor ja vana korsiklane omavahel keeles, mis kostis nagu
omapärane segu itaalia, prantsuse ja rumeenia keelest.
Muide,
ühe meie hotellitoa peeglilauale oli sokutatud raamat – maailma
ohustatud keelte atlas. Loomulikult leidsime sealt seest korsika keele. Eesti
keelt aga ei olnud – loomulikult, seda kaitseb juba teist
aastakümmet meie rahvusriik. Igatahes oli korsiklasest hotelliomanik
pidanud vajalikuks tema valdusi külastavaid turiste kultuuriliselt harida.
Sukeldu või surfa
Kuigi kõik
Korsika merelinnad on ühtviisi maalilised, on Bonifacio üks
erilisemaid. Vanalinnaosa asub peaaegu pilvepiiril. Kõige parem vaade
sellele avaneb merelt. Liivakarva hooned on reastatud otse
kaljuäärele, moodustades sellega ühtesulava terviku. Nagu
kasvaksid majad kaljust välja. Bonifaciolased räägivad
muigamisi, et nende peredes ei tülitseta – liiga lihtne oleks
väimehel riiakat ämma või naisel oma truudusetut meest
vihahoos üle kaljuääre lükata.
Korsika
Gibraltariks kutsutud linn asub otse itaallastele kuuluva Sardiinia vastas.
Siin on hulk randu, kus peesitada. Saab ka sukelduda, jetiga sõita ja
lainelauda laenutada, purjetamist õppida või laevaga kaljukoopaid
külastada. Jahisadama-äärses kohvikus puuviljade ja siirupiga
pannkooki süües tõdeme taas: saarel valitseb mõnusalt
pretensioonitu õhkkond. Sellesse kuulub ka teatud
mañana-mentaliteet.
Laevakapten venitab teeleminekuga pea
kolmveerand tundi, vastates iga kord mu pärimise peale: “Tout
d’suite, tout d’suite!” (e.k – otsekohe). Ka kelnerit
võib ajuti ootama jäädagi. Kui ta aga kord tuleb, hajutab tema
lai naeratus kogu vahepeal koguneda jõudnud ärrituse.
Tahtmatult oleme sel reisil tunnistajaks ka paradiisisaare elu pahupoolele.
Teel pealinna Ajaccio lennujaama näeme vähemalt poolsadat
politseibussi sihikindlalt kesklinna poole kimamas. Hiljem loeme uudistest, et
politsei surus maha Korsika natsionalistide meeleavalduse vangistatud kaaslaste
vabastamiseks.
Nii see on: Prantsuse riik hindab Korsikat liiga
kõrgelt, et seda vabaks anda. Liiati näitas juulis 2003.
korraldatud üldrahvalik hääletus, et riigimeelsete ja
iseseisvusmeelsete saarlaste hääl jaguneb pooleks. Seega on Napoleoni
sünnisaarele määratud edaspidigi jääda rahulolematuse
ja rahutuste pesapaigaks.