Isikliku maitse alusel

Mark Soosaar räägib Kaire Nurgale Pärnu suvenäituste poliitikast ja nende kureerimisest.

Mitmes rahvusvaheline aktinäitus “Mees ja naine sürrealismis” Pärnus õieti on? Millised on olnud varasemate alateemad?

See on üheksas. Eelmise aasta teema oli “Lap­­sed”, üle-eelmisel aastal “Elu ja surm”, enne seda “Mees ja mees”. Veel varasemad olid liht­­salt “M&N”. Järgmise aasta teema on “Alas­ti Jumala ees”. Kui küsisin Londoni krii­ti­kult, meie kollektsiooni peaeksperdilt Ed­ward Lucie-Smithilt, mis ta sellest arvab, ütles ta, et sel teemal tahab tema olla kuraator, aga tingimusel, et maja ehitatakse suuremaks. Üt­le­sin, et 98% tõenäosusega on see või­malik. Ta on leidnud juba 30 kunstnikku, vä­ga head (iga päev tuleb mu arvutisse uusi pilte). Näitusetegevus on just viimasel ajal Ed­­wardi tegevusvälja lisandunud. Veronas Itaa­lias lõppes just tema kureeritud suur näitus.

Kuidas aastateemad üldiselt tekivad, kes neid genereerib?

Ikka minult tulevad. Küsin ka tütrelt nõu ning kui vastus on heakskiitev, kuulutame välja.

Miks sel aastal just sürrealism?

Võib-olla seepärast, et sürrealism on taas tähelepanu keskmes. Pariisis Pom­pi­dou keskuses on kestnud pool aastat ülevaa­te­näitus “Sürrealismi revolutsioon”. Võib-olla tõesti: sürrealismi taassünd?

Mis alusel on komplekteeritud kunstnike koosseis?

Isiklikul alusel. Keda tean – kes on mu tutvus- ja huviringkonnas –, seda kutsun.

Sel aastal langesid kahjuks välja kaks väga huvitavat Rumeenia kunstnikku Aurel Vlad ja Stefan Caltia. Suur furgoon seisis terve päeva Bukarestis ja ootas, Rumeenia kultuuriministeerium ei suutnud dokumente vormistada ja meie auto sõitis tühjalt tagasi. Aga Eestil ja Rumeenial pole ka kultuurivahetuse lepingut, oleks aeg selleni jõuda.

Tahtsin ka Eva ja Jan švankmajerit, kes on tšehhi suurimad sürrealistid. See abi­elupaar on kujutavas kunstis, mängufilmis ja animatsioonis üks põnevamaid nähtusi. Nagu Priit Pärn, ainult kuubis. Neil on oma sürrealismi muuseum Praha ülalinnas, presidendilossi vahetus läheduses, väga kenad inimesed. Aga nad ütlesid: “Tahame tervet maja!” Nii tulebki švankmajeritel tulevikus Pärnus eraldi terve maja näitus.

Väga huvitav on Rootsi sürrealist Per Wi­zen, aga ta on häbelik homo ja ma ei suutnud talle Pärnu tulekuks auku pähe rääkida.

Muidugi suhtlesin Magritte’i ja Delvaux’ fondidega. Tunnen hästi neid inimesi, aga as­ja­ajamine jäi lihtsalt hiljaks. Kui kuulsin, et Tal­linna tuleb suurem vallooni kunsti näitus, kus ka Magritte ja Delvaux on eksponee­ri­tud, siis jätsime Tallinnale seekord võima­lu­se suvepealinna kõrval ka natuke välja paista!

Külastasin ka Dali kogu omanikku šveitsis, aga meil ei tekkinud kontakti. Vahel tekib nähtamatu side kohe, mõne inimesega aga ei teki üldse. Dali teosed on suuresti kunsti­kaup­meeste valduses. Meie oleme muuseum, me ei ole orienteerunud müügile. See tooks ka kaasa liiga palju tolliprobleeme. Loo­mu­li­kult – igaüks on huvitatud, et oleks raha, millega ära elada. Kuid me oleme loobunud sel­lest, et teeme näitusi, mis müüksid – see ei võimaldaks vabu käsi näituse koostamisel. Meie eesmärk on edastada tugev ja oluline sõnum.

Meil on praegu väike valik Peeter Mu­disti, Lieve Ulburghsi ja Ans Markuse serigraafiat müügiks, aga see pole eesmärk omaette, vaid et kui tõesti inimene tahab kaasa osta, siis tal oleks see võimalus. Need tööd kuuluvad meie kogusse, ja me võime neid müüa – kuid see ei tähenda, et meil on eesmärk suures mahus koguda värvilist serigraafiat. Eesmärk on kogu täiendada paljude oluliste kunstnike teostega. Meie kogus on juba Pablo Picasso, Marc Chagalli, Yoko Ono, Joel Peter Witkini, Elisa­beth Olsoni (“Püha õhtusöömaaeg”), Cor­neille’, Jean Rustini, Ruslan Vaške­vi­chi B>, Ly Lestbergi, Leo Lapini, Mark Ka­lev Kostabi jpt meistritöid. Kultuur­kapitali eelmine koosseis aitas meil kogu täiendada. Nii saime kõrvuti eesti autoritega Corneille’, Rustini, Witkini teosed. Uus Kulka koosseis on meie kogu täiendamisele selja pööranud ja annab toetust ainult riiklike kunstimuuseumide kollektsioonidele – ent miks ei tehta seda riigi eelarvest?

Miks ei ole näitusel Ülo Soosterit? Kas oli kavas?

Oleks hea meel küll olnud, kui ka Sooster, käisin Moskva-päevil sageli Ülo ja ta sõbra Ilja Kabakovi ateljees, aga lihtsalt ei jää­nud seekord aega. Võitluses Rumeenia büro­kraatiaga sulas aeg kokku. Pealegi, see ei ole antoloogiline näitus. Kui see oleks antoloogiline näitus, oleksin pidanud kohale tooma ka Dali, Magritte’i, Chagalli, Picasso tööd – Pi­casso on üldse kõige rohkem sürrealismis sombanud!

See näitus on hetkepilk tänapäeva sür­realismi. Malini võtsin kui viite, millal Eestis sürrealismi seeme idanema hakkas. See ei ole metodoloogiline näitus – võtke seda lihtsalt kui suvist aktinäitust, täiendust Pariisi välja­pa­nekule! Seal on klassikud, siin see, kuidas sürrealism tänapäeval edasi elab. Jäänud on peamiselt erootiline pool, muu on haihtunud.

Kuidas iseloomustada näituse ühe suurema nime, taanlase Michael Kviumi keha­moonutusi, näiteks “Haige pilt”? Milline vaimne tonaalsus või tagamaa neil on?

Need ei ole haiged pildid, see on vaid ühe pildi pealkiri. Need on tema nägemused. Võti ta loomingusse on võib-olla 8tunnine video “Äratus”, mis on tehtud James Joyce’i 64s eri keeles kirjutatud romaani “The Finnigens Wake” ainetel. See ei olegi mõistmiseks, aru­saamiseks, see on eelkõige assotsiatsioonide, unenäoliste nägemuste jada. Loodame osta kogusse Kviumi kolmikmaali “Umbtee”, kuid “Haige pilt” on isegi irriteerivam.

Kui suur on üldse muuseumi “meeskond”?

Meil on ametis tegevdirektor, koristajad, tä­na­vapühkijad, näituse tehnikud Endel ja Mart, kes muul ajal parandavad maja. Tegev­direktor Vaiko Edur on väga tähtis inimene, õpib kolmandal kursusel Pedas info­tehnoloogiat, siiamaani tegeles raamatu­koguga. Kaks kätt, kes mul on, ongi tema ja tütar Marie, kes õpib Kunstiakadeemias ke­raamikat ja on Sihtasutuse Pärnu Uue Kunsti Muuseum juhataja. Temale alluvad kolm kaunist daami Monika, Veronika ja Pil­leriin, kes aitavad näitusi valvata. Meil on 8 videokaamerat ja 24tunnine salvestussüsteem ja veel üks dubleeriv valvesüsteem. Kõige kindlamini tunneme end aga tänu ESSi turvameestele, kes teavad hästi, milliseid väärtusi nad meie majas valvavad.

Kas te ei tunne puudust näiteks kunsti­teadlasest?

Ei. Sain Moskva filmiinstituudist korraliku kunstiajaloolise hariduse, kaks aastat õppi­si­me vene kunsti ajalugu ja kaks aastat maailmakunsti ajalugu. Kuna meid õpetas vana Tretjakovi pojapoeg, siis käisime sageli Tretjakovi galeriis. Aga Puškini-nimeline muuseum Moskvas ja Ermitaaž lääne kunsti kogudega Leningradis olid ka viimased õppevahendid… XX sajandi teise poole kunsti olen sisse elanud tänu igapäevasele suht­lemisele nendega, kelle tööd kunstiajalukku kirjutatakse…

Muidugi oleks mul hea meel, kui meil oleksid peavarahoidja ja teadusdirektor, aga et meil pole selleks palgafondi, siis mina olen seda tööd kümme aastat teinud tasuta. Ja näiteks meie muuseumi juhataja ja näituse valvurid – te kukute pikali, kui kuulete, mis nad palgaks saavad: 2500 krooni. Aga nad ei tee seda tööd raha pärast. Kuigi – noortele inimestele oleks vaja elu alustamiseks hoopis teistsugust palka maksta. Täna (23.07.2002 – toim.) annan kultuuriministeeriumile ja Pärnu linnavalitsusele üle muuseumi arengukava, mis eeldab siiski toetusi nii riigilt kui linnalt ca 1,9 miljoni krooni eest aastas. On seda vähe või palju ühe kunstimuuseumi jaoks? Para­jasti nii palju, et tagada kindel ja stabiilne areng.

Oleme vabariiklike muuseumide nimekirjas, seal peab vastama kolmele tingimusele: peavad olema kogud, peab eksponeerima näitusi ja tegema uurimustööd. Uurimustööd me ei tee, aga kui palju näiteks riigi rahakotil elavad koduloomuuseumid uurimistegevust arendavad?

No mõneti täidavad seda osa ehk teoreetilised konverentsid, mida aeg-ajalt teete?

Jah. Meil ongi Pärnus tulemas augusti keskel konverents “Miljöö väärtused ja kunstiteosed linnaruumis”, 23. ja 24. augustil. Sihtgrupp, kellele me selle ajurünnaku korraldame, on Eesti linnaplaneerijad, väikelinnade arhitektid.

Kas on tekkinud ka mingeid plaane kardinaalsemalt muuta “Mehe ja Naise” vormi?

Meie probleem: ei tea, kuidas muuseumi juur­deehituse II järgu ehitusgraafik kulgeb. Tõenäoliselt on maja novembri lõpust järg­mi­se aasta mai alguseni kinni. Sinna, kus prae­gu on fuajee, tuleb samuti näitusesaal, juurde­ehitus tuleb sedakorda hoone esiküljele, mis saab uue fassaadi ja kahekordse fuajee. Su­vi on meie ainus aeg, kus natukenegi teenime. “Mees ja naine” on niipalju piletitulu too­nud, et valvuritele saab jõuludeni palka maksta. Kultuurkapitalilt saame ka näitusetoetust ja Pärnu linnavalitsuselt aastas 40 000 – 50 000 krooni projektitoetusi, kuid ainuüksi uue saali ühe kuu halduskulud (küte, elekter, ventilatsioon) on 10 000 – 12 000 krooni.

Selle kollektiiviga, mis meil on, pole me võimelised arendama kõikvõimalikke tegevusvorme, näiteks korraldama koolitust. Oleme eramuuseum. Töötame praegu välja uut sihtasutuse mudelit, kus osalevad EKMi Ehi­ta­mise SA, Pärnu linn, AS Chaplin ja Siht­asutus Pärnu Uue Kunsti Muuseum (viimane loodud 1998). Mulle meeldis väga kultuuriminister Signe Kivi idee, et EKM ei tähenda ainult üht väga ilusat uhket hoonet Las­na­mäe nõlval, vaid et eesti rahva kunstimuu­seum on ka Narvas, Viljandis ja Pärnus.

Rõhutan ikka oma kahe aasta tagust nn ring­muuseumi ideed. See idee on siiski min­gil määral vedu võtnud. On arvamus, et Ees­ti­maa on nii väike, kergesti nurgast nurka sõi­detav. Kahjuks pole see päris nii. Tänaste arengute juures ei saa eesti inimene kunagi nii rikkaks, et kogu perega sõita kodumaa tei­se otsa kunstinäitust vaatama. Sillamäel, Ants­las ja Koerus kasvavad lapsed üles endi­selt “Kolme karu” reprode najal, vähesed on näi­nud Viiraltit, Triiki, Picassot ja Matisse’i. Kurb.