Kui ta tahab, võib Hando Tõnumaa (30) sõita uhke läikiva Ferrariga, kihutada selle vastu seina lömaks ja jalutada edasi ühegi kriimuta. Kui ta tahab, võib ta jalutada laes nagu putukas. Ta võib seksida kellega tahes, kui paljudega tahes. Soovide täitumiseks piisab, kui ta enne uinumist vastava soovi endasse sisestab.

Iga pisimgi iha täitub Hando unenägudes tänu lucid dreaming-treeningutele. Lucid dreaming on unenäod, kus sa oled ise täiesti teadlik, et näed und.

“Lucid dreaming’ut peaks iga inimene treenima,” soovitab Hando. “See on üks lihtsamaid parakogemusi. Inimesed on interdimensionaalsed olendid oma olemuselt.”

Unerännakutel on Hando vastutulevatele inimestele vahel öelnud, et “praegu on aasta 2012 ja ma näen und”, ning tema sõnul on teda seetõttu välditud ja on ka välja naerdud, kuna aasta on ju 2050. Ime ja pime õnn, et teda seal sooritatud trikkide ja juttude eest pole unepoolsuses hullarisse pandud.

Lucid dreaming’u harjutuste juures on tähtis süstemaatiline unenägude päeviku pidamine. Aga ka oma aju eest hoolitsemine. Kolmanda silma avanemiseks on Hando poolteist aastat vältinud fluoriidi ja toite, mis sisaldavad aspartaami.  Need ained tekitavad aju käbikeha ümber “katlakivi” ja nii ei pääse käbikeha toodetav nägemusi tekitav aine dimetüültrüptamiin liikvele.

Handol on veel üks aju, mille eest hoolitseda. See on Future Brain. Bänd, mida ta peab koos noorema venna Martiniga (27) ja mis võttis kuju, kui vendade tandem Austraaliasse transporteerus. Kogu Future Braini äsja ilmunud debüütplaat “Esimene album” on salvestatud Austraalias ja vähemasti mõnda aega plaanivad nad veel pea alaspidi käia. “Praegu töötame õunafarmis, kus meil on õnn kaheksa tundi päevas ainult muusikat kuulata,” ütleb Hando.

Eesti muusika kontekstis on Future Brain omaette nähtus. Nad viljelevad italo disco’t ja niristavad ainesse kokku nii italo 80ndate kuldaja kommertslikumat poolt kui vähem levinud põrandaalust šmekki, mis tümpsub juba mitmendat aastat kõrgel hipsterite põhimenüüs.

Poisipõlvest peale diskomuusikat armastanud vennad kinnitavad, et praegune italo tagasitulek ei tule neile mingi üllatusena. Neid võluvad italo haiged bassikäigud ja “teistsugused meloodiad”. Ning omalt poolt lisavad nad sellele futudiskole?

“Tahame saundi puhtamaks saada,” vastab Martin. “Anda trummidele jõudu, kuid mitte agressiivses mõttes. Tahame katsetada, mis juhtub, kui sealt midagi ära võtta. Italo võiks olla reivimuusika.”

Hando täiendab: “Kogu Future Braini albumil on rütm alla 100 löögi minutis. Tahaks teha diskot, mille kiirus oleks umbes 10 kuni 50 lööki minutis. Kindlasti on meie saundis palju mõjutusi techno’st ja trance’ist. Aastakümneid paigalpüsinud italo on viimastel aastatel hea hoo sisse saanud ja usun, et liikumisruumi on veel küll. Meie järgmine singel on dubstep vs italo disco stiilis.”

Tahaks öelda, et eestikeelse süntesaatordisko viljelemises on neist ette jõudnud noorhärra Taivo Sõts, kuid vennad Tõnumaad on ise selle paari aasta taguse ime taga. Sõtsi albumi “Popid oleme” andis välja Hando püsti pandud plaadifirma Technoir (sama nime kandis ööklubi filmis “Terminaator”, mida Hando on vaadanud üle 400 korra). Nimetatud plaadimärk on välja andnud ka diskoneidude Margit Viirma, Saara ja Marit lauldud muusikat, kuid just Suure-Jaani abipolitseiniku Taivo Sõtsi, kelle hobiks on muide plekist pudelikorkide närimine, kauamängivast sai ootamatu kultushitt. Sõtsi projektiga on Hando väitel paraku lõpp. Future Brain peakski nüüd tühimikku täitma – seda tühimikku, kus on hõrk uimaselt kulgev rütm ja lihtsameelsust, nii helides kui sõnades, häbenemise asemel rõhutatakse.

Technoiri alt kavatsevad vennad välja anda välismaiste unustatud artistide rariteete ja töötada edasi Eesti artistide püünele nihutamisega. Viimases osas manageerib asju Future Braini sõnade autor Mariann Joonas.

Muusikabisnises on nad vanad kalad. Juba 90ndate alguses müüsid nad sõpradele ja putkadesse ümberlindistatud kassette, siis ajalehekuulutuste kaudu kõrvetatud piraatplaate, hiljem legaalsemalt ja hulgi ning korraldasid eri punkrites reivipidusid.

Nagu plaadifirma nimi, nii on 80ndatest pärit ka Tõnumaade bändi nimi – “Future Brain” oli üks italomeistri Den Harrow hitte. Niisamuti on duo plaadi nimi “Esimene album” sarnane Modern Talkingu esikplaadi pealkirjaga “First Album”. Et Hando jättis kooliajal sageli söögiraha maksmata, et kokkuhoitud rublade eest Lasnamäe turu kioskitest diskokassette osta, siis võib ju mõelda, et ta tahaks ainult magada ja tuuseldada unes ringi koos oma lemmikute Jean Michel Jarre, Tony Hendriku, Bobby Orlando ja eriti Sparksi stuudiotes, limusiinides ja orgiatel. Kuid märksa intrigeerivam – nagu ütleks “Pealtnägija” – on ehk see, et Hando on kuulnud unemaailmas ka inglite muusikat. Seda koges ta lucid dreaming’ust järgmisel etapil, next level’il: astraalkeha rännakul. Kui ta lendas ringi ilma kehata.

“See ei olnud enam uni,” räägib Hando. “See oli koht, kus aja ja ruumi omavaheline suhe on teistsugune kui meie maailmas. Ma olin osa kõigest. Sealhulgas muusikast. Inglite muusikat kirjeldaksin kui harfi ja viiuliga tehtud ambient’i. Paljud new age-muusikud teevad midagi sellesarnast. Minu kogetud muusikasse oli segatud ka kammermuusikat ja meloodiad olid Future Braini moodi, see tähendab: mõned noodid luupisid monotoonselt ja teised mängisid meloodiat.

Juba lapsepõlves olen unes kuulnud George Michaeli, Bad Boys Blue ja Pet Shop Boysi lugusid, mida pole olemas. Kõik ei jää küll meelde, kuid nii mõnegi viisi olen ärgates telefoni laulnud, et enda lugudes ära kasutada.”

Kas seal maailmas kuuleb ka halba muusikat?

“Mina ei ole kuulnud.”Nipet-näpetFuture Braini plaat on müügil füüsilisel kujul CDna ja on tasuta digitaalselt alla sikutatav bändi koduleheküljelt www.futurebrain.ee.

Facebookis avaldab Hando koomiksisarja “Nokuonu seiklused” (www.facebook.com/nokuonu), mis peegeldab tema nägemust maailmast läbi huumoriprisma.