Ivar Kaasik, “Camera obscura”
Ivar Kaasik on kaasaegses eesti kunstis nähtus omaette – segadused taustaga vaid võimendavad tema loojamüüti. Kuid ma ei taha rääkida kunstist, mis siin raamatus. Loe leheküljel ei tohi ma lugejaid õhutada maale ostma – pigem ikka raamatuid. Ja selge on ka see, et sittadest maalidest saab teha ilusa kataloogi. Ja vastupidi.
Fotorealismi laineharjal ja kerge lõivumaksmisega sotsiaalsusele on Ivar Kaasiku maalid ilmselgelt väga moodsad, kuid raamat seevastu on klaar ja vanamoodne. Ülo Emmuse kujunduses ei ole mingeid piruette – töid ja raamatut ühendavaks lüliks võikski olla teatav ratsionaalne jahedus ja anonüümsus. Lisaks veel doos ratsionaalsust ületavat melanhooliat, mis on neisse cameraobscuralikult fookusest väljas hetkedesse sisse maalitud. Kunstniku tausta puhul võiks seda melanhooliat mõista kui suurlinnaüksindust ja igatsust mürast vabade hetkede järele. Kuid mitte ükski maalidest läbikumav emotsioon ei pääse dominandiks – kõik jääb ikkagi kuidagi neutraalsele kaugusele, ka kõige ohtlikumad pildid on sama ohutud kui pildid perealbumist.
Oma lihtsusatud ülesehituselt meenutab see raamat oksjonikatalooge, mille ainsaks eesmärgiks on anda võimalikult realistlik pilt teostest koos mõne asjatundliku tekstiga. Jah, reprod maalidest on selle raamatu dominandid ja kui need ei kõneta lugejat siis kujundusest selles osas eriti abi ei ole. Küll aga võib looja dešifreerimisel mõningast abi olla Jaan Elkeni, Raivo Kelomehe ja Harri Liivranna tekstidest. Või tegelikult annab ikkagi kõige inimlikuma mõõtme piltidele Liivranna intervjuu Berliinis elava kunstniku endaga.
Meeldetuletuseks: peale juturaamatute lugege mõnikord ka pilte!
