Ja liha sai veeks
Peeter Lauritsa vanatestamentlikust mütoloogiast tõukuv “Veeuputus” jätkab
Lauritsa huvi kristliku religiooni vastu. 1990ndate alguses pildistas ta New
Yorgis elades inimkonna kollektiivsesse semantilisse mälusse (soovite –
alateadvusesse) talletunud jälgi Paabeli tornist, Eestis tagasi olles hakkas
uurima inimkonna suurima patu jälgi pieta reproduktsioonides. “Veeuputus”
viitab taas kuritööle ning karistusele: inimesed hulbivad vees, olles sama
kenasti pakendatud nagu nende poolt kilekotti topitud konnakullesed. Kuna
Laurits armastab liikuda tähenduste ja mitte sümbolite tasandil, näeme me vähe,
kui üldse mitte piibelliku atribuutikat või viiteid ajaloolisele veeuputusele.
Meie ajastu võlu on selles, et kõik on korraga kättesaadav – umbes nii on
Laurits kirjutanud. Võrreldes tema varasema loominguga ei tähista see seeria
aga enam minevikupiltide sujuvat sulandamist nüüdisaegsesse kultuuriteksti,
vaid konkreetsetest ajaloolis-sotsiaalsetest piiridest väljumist ning liikumist
aja ja ruumi selja taha – sinna, kus see kõik on võimalik. Sinna, kus inimkond
on veel loode, osa loodusest ja telliskivimüürist. See on Lauritsa
omamütoloogia, kus segunevad reaalsusetagune ning moodne kahekõne ökoloogia ja
sotsioloogia vahel, poeesia ja teadus.
Lauritsa “sõnumist” saame teada tema
enda suu läbi, piltidelt on seda varasema eelteadmiseta tegelikult raske leida.
Need on “Taevaatlase” selgepiirilistest visuaalsetest kujunditest taas piiride
hajutamise ning dialoogini jõudnud. Tõotatud apokalüptiliste meeleolude asemel
vajume värvidesse, selgete joontega loo asemel pihustume kümnete alguste vahel.
Nagu Hesse tabavalt oma “Veeuputuse” arvustuses märkis: Üksikmängijale on aga
piiramatul arvul võimalusi ja kombinatsioone jäetud. Lauritsa pildid põevad
semiootilist hullust, kus kasutatud elemendid omavad miilipikkust tähenduste ja
viidete sleppi, millest kinnihaaramine ning kiudude väljaharutamine on
aeganõudev – nii 40 päeva vähemalt. Ehk tulekski siis mängulisust ja elementide
vaba segamist lugeda eesmärgiks iseeneses? Ent mida see meile sosistab? Et
mütoloogiad ning nende tähendused sõltuvad tegelikult kokkuleppest, mis lubab
neil astuda uutesse kokkulepetesse, saada uusi ja senisest erinevaid tähendusi?
Veeuputus, mis kristlaste jaoks tähendab patuste põrgut ja Noa pääsemist,
jutustab Lauritsale hoopis veeuputusest – olukorrast, kus maailm sünnib
(kullesed, inimene looteasendis) ja sureb vees. Olukorda, kus maismaa on
hüljatud (lagunev hoone saarel!).
Ja mingil moel tundub mulle siiski, et
Lauritsa pildid on pigem lugemiseks kui vaatamiseks, pigem literatuur kui
visuaal. Kui ma oleksin Laurits, siis ma arvatavasti loeksin raamatuid läbisegi
ja arvaksin, et üks raamat on teise jätk. Ilmselt ma tegutseks öösiti, siis,
kui ma magan – võtaksin sule ja libistaksin selle üle vee, et teha vesimärke.
Ja hoolimata raamatutest, mis enamasti oleksid kahtlase sisuga, rääkides vaimu
haigustest ja vaimu tsentrifuugivatest ainetest ja olukordadest, aga räägiksid
ka ühisest – kollektiivsetest (pette)kujutelmadest ja fantaasiatest
mütoloogiate, legendide ja religioonide näol, hoolimata neist raamatuist
tahaksin ma ikkagi olla nii, et pilk hakkaks voolama, meel sai vedelaks, hea
oli olla. Raske oli ennast selle teksti juurde tagasi sundida.
Millega ma
tahan öelda, et Lauritsa seekordne seeria on hõrku ja peenendunud ilutaju otsiv
nagu tema 80ndate tööd, ja sotsiaalset ökoloogiaga siduv nagu tema 90ndate
tööd. See on tobe lahterdus, hea küll, kuid teadliku ja lõpuni seletamatu
kultuuritekstide komponeerimise kõrval näen ma – kaduviku nimel! – ometi värve,
varje, luuletajat ühe puu taga, sulpsatust veepinnal ja hõljuvat suitsu. Aga
see olen ainult mina. Giordano Bruno ütleks siinkohal: Kuna asjade aine ja
substants on hävimatud, siis kõik tema osad on kõigi vormide osad, nii et
Igaüks ja Kõik muutub Kõigeks ja Igaüheks, ja kui mitte ühel ja samal hetkel
ühe minuti sees, siis eri aegadel ja eri momentidel, järjestikku ja vaheldudes.
See raamat oleks mul otse riiuli kõrval, umbes paari meetri kõrgusel. See on
siis – vee all.