Jäääärega kohvikus

Kultus­ansambli asutajaliikmed Jaan Sööt ja Tõun ­selgitavad;Janar ­Filippovile, miks oli vaja muuta koosseisu, ­kontseptsiooni ja instrumentaariumi. Ja mis sellest kõigest välja tuli.

 Oodake hämarust. Süüdake kamin. Täitke klaas lemmikjoogiga ja võtke mõnusasti istet.

Daamid ja härrad – teie ees on mõtisklusmuusika Eesti meistrid, ansambel Jäääär. Osalt täiesti uus ja samas nii muutumatu. Õrn ja range. Kurb ja lahke. Eksperimenteeriv ja konservatiivne.

Uuel plaadil “Pojaga restoranis” esitab viisik oma lemmikluuletusi keerulises, nukratoonilises, Eesti-­Iiri-Ameerika folkmuusika kastmes. Jäääär katsetab uusi pille ja deklareerib: me oleme küll keskikka jõudnud, kuid jätkuvalt arenemisvõimelised ja vitaalsemad kui eales varem ning me tunneme ainult natuke puudust kauaaegsest liidrist InBoilist, kes mullu suvel Jääääre juurest lahkus.

Mõõdukalt “dopingaineid” ning hulgim eksootilise nimega pille kaasas, okupeeris Jäääär ühel märtsipäeval Leigo talu Valgamaal, kus end seati loome – või nagu koju jäetud naispere hambaid krigistades ütles – “joomelaagrisse”. Möödus vaid mõni päev Leigo viljastavas õhus ning tosin uut (või ammust, aga seni salvestamata) lugu olidki Riho Sibula karuse, Jaan Söödi õrn-käre-kavala või Tõnu Timmi ehk Tõuni unelauluhäälega sisse lauldud. Ja album – Jääääre seitsmes album seitsme aasta jooksul – valmis.

Juba esimeses loos teid endasse neelavad Teet Vellingu tinavilesoolod, Tõuni ponnistused mesise kõlaga ja kõigi nelja jäseme pingutust nõudval pedal-steel’il ning Sibula eksperimendid baritonkitarriga on vaid väike osa selle tõsise, nukra, ehk nagu mehed ise eelistavad öelda – kogemusliku albumi märksõnadest. Jah, kogemuslik – kui õige omadussõna poegadele pühendatud plaadi kohta.

Areen puhus juttu bändi kahe asutajaliikme, Söödi ja Tõuniga. Bassimees Tarvo Jaaksoo hakkis samal ajal kodus salatit ja valmistus sünnipäevakülalisi vastu võtma. Sügisel bändiga taas liitunud Riho Sibul nokitses Hiiumaal aiatöid teha. Teine uus tulija, vilede, löökriistade ja nailonist kitarrikeelte eest hoolitsev bioloogiadoktor Velling ajas omi asju Uppsalas, kus ta elab juba tosin aastat.

On vist maailma parim tunne teha plaat ja pühendada see pojale või poegadele? Või miks just “Pojaga restoranis”?

Sööt: See Juhan Viidingu luuletus oli mul juba 20 aastat kummitanud. Aga tundsin pidevalt, et olen liiga noor, et see lauluks teha.

Tõun: Sul ei olnud varem poegi ka.

Sööt: Kuidas ei olnud? Oli ikka. (Naeravad). Üks on ju juba meiega lavalgi käinud. (Järgneb lustlik meenutus, kuidas Söödi kuueaastane poeg Von Krahlis ühel kontserdil laval mikrofoni ette seisis ja väga tõsise näoga pisikest punast pilli mängis.)

Palju teil poegi on tänase seisuga?

Tõun: Mul on kaks, Jaanil on kaks, teistel on tütred.

Kas tütred pahaks ei pane, et neile plaate ei pühendata?

Sööt: Ei, miks. Järgmise plaadi teeme tütardele.

Jäääär on nüüd seitsmel aastal järjest plaadi välja andnud, tõsi – osa on kogumikud. Kust selline jaks?

Tõun: Tunneme end täitsa elusa bändina. Kui miski seda tunnet pärssima hakkab, siis tuleb midagi ette võtta ja muuta. Ja viimased muutused on meid omakorda veelgi tegusamaks muutnud. Näiteks koosseisu muutus möödunud suvel – Inboil läks meist ära.

Sööti ja Inboili on Eesti muusika ajaloo kontekstis väga raske lahus ette kujutada. Mis juhtus?

Sööt: Läksime ka varem lahku. 92. aastal. Siis olime natuke nagu tülis isegi. Praegu konflikti pole. Jäime lihtsalt halba olukorda, kui ta tuuri ajal ära kadus.

Tõun: Ja nii see jäigi. Meil ei ole mingit vimma... ainult too tuur läks nagu läks.

Puhtsubjektiivselt on mul hea meel, et asjad on praegu, nagu nad on. Ma saan praegu Jääääres rohkem laulda ja oma laule mängida. Inboilil on nüüd väga hea bänd, imelised muusikud. Loodame, et tal läheb kenasti. Ainult tuult tiibadesse.

Sööt: Tõesti, super bänd.

Tõun: Ja see segadus – et mis siis lõpuks Jäääärel ja Jääboileril vahet on, see on praegu lahenenud, sest ükski muusik ei kattu, repertuaar vist ka enam mitte.

Kuidas Riho Sibul Jääääre leidis?

Tõun: 90ndate alguses ütles ta, et see, mis me teeme, meeldib talle ja ta tahaks kampa lüüa.

(Naeruselt) Siis ta ilmselt kahetses, me olime ju loodrid. Ehk nüüd oleme tublimad.

Sööt: Sügisel tuli mõte plaadina välja anda aastatel 1992–94 tehtud kassett “Jää hääl”. Selle kohta küsiti nii palju, et kust seda saaks. Kas või netist tõmmata. Plaadi taastutvustamiseks tegime detsembris kontsertmatka, kus Riho liituski. Ja Teet, kes elab üldse Rootsis ja käib Eestis ainult proove tegemas. Mõlemad jäidki bändi juurde.

Ega teiesugused virtuoosid vist liiga palju proove tegema ei pea?

Tõun: Kunagi pole liiga palju, ikka tegime, isegi Skype’i kaudu sai tehtud. Me olime tüdinud vanast rasvast või selle peal liuglemisest. Leidsime uusi lugusid ja meil on palju uusi pille. Lood on kuidagi... kontseptsioon on muutunud ja et sellesse sisse elada, peab ikka üksjagu aega leidma.

Rääkige uuest kontseptsioonist.

Sööt: Aastaid mängisime ju nagu laulvad laulukirjutajad. Nagu Bob Dylan. Tuleb kitarriga lavale ja laulab ära. Väga palju me oma lugusid teadlikult ei sättinud, produtsenti ei kasutanud. See toimis päris hästi.

Tõun: Kuni hakkas igav.

Sööt: Hakkas jah. Ning ka meie instrumentaarium, eriti Tõunil, on täienenud väga huvitavate pillidega.

Näiteks.

Sööt: Pedal steel ja mis sul on see...

Tõun: Weissenborn-kitarr. Siis tavaline Fender Champ, 62. aasta lap-steel. Ja kohe-kohe tuleb ka: National Resophonic Tricone Cutaway with custom ebony fretboard and Lace pickup installed.

Sööt: See on see plekist rattaga kitarr.

Tõun: Sel juhul siis kolmerattaline. Tore on teada, et spetsiaalselt sulle ehitatakse pool aastat pilli, just sinu näpunäidete ja soovide kohaselt. Sai hiljuti valmis ja ootab New Yorgist äratoomist. Aga kuulda saab alles järgmistel plaatidel.

Sööt: Rihoga tuli kaasa kõlapilti palju muutev baritonkitarr, mis on vist kvart madalam kui tavaline kitarr.

Tõun: Riho on selline vanem ja targem kolleeg, kelle tulek bändi kuidagi distsiplineerib meiesuguseid lohesid, rääkimata kõlapildi rikastamisest. Ta kasutab teistsuguseid häälestusi ja see muudab üllatavalt palju.

Sööt: Ja Teet, kes on multiinstrumentalist. Mängib väga mitmeid pille. Iiri viled, kitarr. Ka kogu meie löökriistapark on tema hoole all.

Tõun: Teet on mees, kes mingi eluperioodi rändas mööda Euroopat, “kitarre käes ja mantel üle õla”. Elas tänavamuusikuna. Enne kui doktoriks hakkas.

Sööt: Tema on jah kõige haritum mees meil. Kahekordne doktorikraadi omanik Uppsala ülikoolis. Aga eks ta hakkab tollest elust ära tüdinema ja tahab koju tagasi tulla. Ostis bändiga liitumise puhul low whistle’i ja cajon’i trummi.

Arsenali on siis kõvasti. Peate värbama abilisi, et suvi otsa kaadervärki transportida. Teil tuleb ju väga tihe suvi.

Tõun: No suvel tuleb veel üks plaat loodetavasti.

???

Sööt: Plaanis on plaadistada lood, mis on tehtud Heiki Kalle viisidest ja Indrek Hirve tekstidest (Selle tandemi tuntuim laul on pisarakiskuja “Lumevärv” – aut.). Kunagi sai need projekti “Öö on öö on öö” raames salvestatud, aga väga halvas stuudios. Nüüd plaadistame samad lood ja mõned uuemad ka. Indrek on viimasel ajal väga produktiivne olnud. Tõnis Mägi ja Kärt Johanson tulevad sellele plaadil laulma ja võibolla ka Bonzo.

Tõun: Seda materjali kanname esimest korda ette Viru folgil. Keskööl. “Öö on öö on öö” ongi kava nimi.

Olete ka Leigo järvemuusikal üks peaesinejaist. Kava nimega “Eesti kaunimad laulud läbi aegade” – kuidas see välja näeb?

Tõun: Teeme ühe loo, siis saadame külalist, siis jälle oma lugu. Mängime võib-olla näiteks Oiti ja Naissood, külalised jällegi laulavad meie lugusid. Siiri Sisask tahtis esitada Jaani lugu “Mind jälgis kuu...”.

Kuidas uus plaat sündis? Reklaamtekstist loen, et “ühel külmal ja kargel, kuid väga ilusal märtsiõhtul Leigo talu kaminasaalis...”.

Sööt: Täpselt nii. Sõitsime kohale, istusime laua taha. Poolteist päeva harjutasime ja poolteist päeva salvestasime. Valmis ta saigi.

Tõun: Kui nüüd meenutada, siis Leigo loomelaagrid on kahtlejate kiuste andnud alati arvestatava loomingulise tulemi – oleme midagi uut välja mõelnud või portsu lugusid selgeks õppinud.

Sööt: Varem oleme seal plaate välja mõtlemas käinud. Kord avastasime helirežissöör Erki Sepaga, et seal on erakordselt kihvt akustika. Sündis mõte sinna salvestama minna. Miljöö tekitas nii palju vabadust, et algul planeeritud paari-kolme loo asemel salvestasime terve plaaditäie.

Tõun: Erki pani ühe mikrofoni praksuva kamina ette. Inimesed kõndisid toast läbi, istusid söögilauas. Ühes loos kostab lapse lalinat ja sööginõude kõlinat. Siin ei ole stuudiovaikust, vaid naturaalne miljööheli.

***
Usutlust kokku leppides juhtus piinlik aps. Vähemalt esmapilgul piinlik. Küsisin Tõunilt telefonis, et kus me seal Tartus siis kohtuda võiks, kas näiteks Toomemäel. Mispeale Tõun vaikis viivu ja teatas pisut vabandava häälega, et keegi bändi liikmetest ei ela enam ammu Tartus, et ehk pole mõtet tingimata nii kaugele sõita.

Ja ometi on nii, et ütled Jäääär, mõtled – Tartu. Kas ja kuidas te ise seda tajute?

Sööt: Me kunagi kirjutasime loo “Tartu – väike puust linn”. See nimetus sai väga populaarseks, tarvitatakse kõnekeeles Tartu hüüdnimena. Eks sellest on see asi ka kinnistunud. Oleme Tartus sündinud. Mu tütred elavad Tartus. Tartus on väga hea olla. See on Eesti linnadest jätkuvalt kõige linnam linn. Ja muidugi Inboil, kes on ju kogu aeg Tartus elanud. Eks Jääääre Tartuga sidumine ole suuresti temas kinni.

Tõun: Tartlased omakorda armastavad meid. Meie viimane kontsert Tartus tudengipäevadel nädalapäevad tagasi... no püha issand, kui palju rahvast! Levimuusikapäevadel oli samal ajal kuuldavasti poole vähem rahvast kui meie kontserdil.

Olen kuulnud väidet, et Jäääärel on turvaline, Tartule iseloomulik kõla.

Sööt: See tuleb Tõuni mängustiilist, mis on väga eriline. Slaidkitarri kasutamine on olnud Jääääre üks kaubamärk ja võib-olla sellest on tänaseks saanud mingitmoodi “Tartule iseloomulik kõla”.

Tõun: Kuigi see slaidi mängimine on laiskusest alguse saanud. Aga aastate jooksul hakkab midagi välja tulema.

Uus plaat kõlab kuidagi nukralt. Ons minoorsus Sibulaga kaasas käiv nähtus?

Sööt: Ma ei nõustuks, et ta just nukker on. Eelistaksin kasutada sellist võib-olla kummalist sõna nagu kogemuslik. Just tekstivalikult.

Tõun: Sügisel üritasime stuudios salvestada neidsamu lugusid, kolm sai vist valmis. Siis kukkusid nad välja hoopis teise tundega, kiiremate tempodega ja lärmakamalt seatud. Uus üritus sai vist kuidagi küpsem.

Sööt: Leigo on selle põhjus. Oli hästi ilus ilm, paks lumi. Vaatad seal aknast välja ja tunned, et ei tahagi väga kisada ega rokkida. Tahaks just teha sellist ...

Tõun: Ka Riho on kindlasti põhjus – ta teeb meid kuidagi akadeemilisemaks. Mingis mõttes on see ka pidur, meie selline... ulakas pauer võiks alles jääda, aga samas oskab ta ka ise aegajalt ulakas olla.

Sööt: Eks järgmise plaadi teeme jõulise, selle tütardele mõeldud plaadi.

Tõun: See on ka omal moel jõuline. Sõltub, millega võrrelda. Teistsugune kindlasti. Kellele ei meeldi, eks need kuulavad vanu plaate edasi.

Teine asi, mis küsimusi tekitab, on laulukirjutajate nimekiri. Te ei ole tosinast laulust ainsalegi ise sõnu kirjutanud. Miks nii?

Tõun: Meil on liiga arenenud kriitikameel. Me ei ole oma korrastamata mõtetega rahul ja pealegi ei oska riimis mõelda.

Sööt: See see on, kui inimesel on nii palju sõpru, kes on poeedid. Tõsi, Üllar Saaremäe (tema sulest laul nr 3 “Vala veini” – aut.) vaidleb sellele nimetusele vastu. Tema on tekstikirjutaja.

Äärmisel juhul luuletaja, aga poeet on hoopis midagi muud. Poeet on Indrek Hirv, poeet on Juhan Viiding. Ja eks nii Hirv kui ka Andres Noormets (temalt laul nr 7 – “Piir”) ole tõesti väga head laulukirjutajad.

Tõun: Mina võin ainult vemmalvärsse kirjutada.

Olete liiga tagasihoidlikud. Jaan on ju kirjutanud üleüldse ühed kõige ilusamad eestikeelsed laulusõnad.

(Söödi kulmud kerkivad päris kõrgele, soni noka varju.)

“10 aastat tagasi” kogumikult “Parimad”.

Sööt: Oojaa, aga ma olin siis ka väga noor. (Söödi niigi kavalad silmad tõmbuvad päris kissi)

See oli ammu. (Tõunile) Ma lindistasin selle ju uuesti üles. Käisin jälle Leigos lindistamas. Hulga lugusid tegin. Osa enda omad, osa näiteks luuletustest, mis mind on viimase paarikümne aasta jooksul mõjutanud... näis, mis sest saab.

Tõun: Ma ei saa aru, mis aasta see on! Meil valmib kaks plaati, Jaan teeb sooloplaati, mina nokitsen oma soolo­plaadi kallal. Kohe hakkan tegema Bonzoga kahasse plaati. Mul ei ole olnud ega ilmselt ka ei tule kunagi nii produktiivset aastat.

*
Öelge kõigi uue plaadi lugude kohta paar lauset. Nimiloost oli juba pisut juttu, ent Viidingu read “ära solva kodanikke sigu, siis sul käivad hästi käbarad” sobiksid poliitilise vihjena ka tänases päevas.

Sööt: Otseselt pole seda nii mõelnud. Me pole kunagi poliitiline bänd olnud. Pigem poeetiline.

Teine lugu “Reinkarnatsioon” on Rein Ahase ja Heiki Kalle laul, mis juba 96. aastast ootas salvestamist.

Tõun: Salvestamise ajal olin pedal steel’i mängides vast liiga ettevaatlik, aga arvan, et tuuril mängin seda juba pisut julgemalt ja nashville’ilikumalt. Tahtsime alguses selle nime plaadile panna, mõnes mõttes see ju nii on.

Sööt: Kolmas lugu “Vala veini” oli ka ammu peas olemas.

Tõun: “Lapsepõlv” on tehtud kaugjuhtimise teel Indrek Hirvega. Andsin talle talvel ühe CD-ROMi, kuhu olin ümisenud paarkümmend viisijuppi. Et ta neile siis sõnad välja mõtleks jõudumööda. Ta lendas Hispaaniasse, võttis läptopi kaasa ja kuskil rannas hakkas, varbad vees, riimima.

Sööt: Viies on “Sindi süit”. Teet Vellingu instrumentaal-lugu. Eelmisel suvel, kui elasin Sindis, tuli Teet mulle külla ja seal see lugu sündis. Samal ajal, kui Teet hakkas jälle Eestis käima, juhtus vahva lugu. Meil oli kontsert Sagadi mõisas. Ja Soome president Tarja Halonen oli ka seal. Selgus, et ta on meie kõige suurem fänn.

Tõun: Kallistas kõiki pärast kontserti ja võttis Tarzi lapikust lonksu Vana Tallinna. Keegi tema kaaskondlane käis küsimas, ega meil plaati pole kaasa anda. Siis ei olnud, hiljem saatsime.

Sööt: Alliksaare “Ahtumine” on üsna vana laul. Noore inimesena mulle meeldis väga Alliksaar ja tegin umbes 150 lugu tema luuletuste peale. Päev ja lugu, päev ja lugu. See millegipärast kummitas kõige kauem. Aga seda pole esitatud oma 20 aastat.

Tõun: “Piir” Andres Noormetsa tekstile, mida Riho väga armsalt laulab, oli mul algul mõeldud sooloplaadile. Just Riho juhatas mind kunagi Arto Lindsay ja Vinicius Cantuaria muusika juurde, see lugu kummardab kergelt just nende suunas.

Näitlejad kirjutavad meiesugustele üldse palju tekste. Saaremäe, Noormets, Tormi Kevvai. Oja Tõnn tegi ühe eriti hingemineva teksti sellel plaadil.

Oja? Ei pannud tähelegi.

Tõun: Laur Lomper on millegipärast tema kunstnikunimi.

Üks InBoili lugugi on plaadil kõigele vaatamata.

Tõun: Ütlen veel kord, et meil ei ole tema vastu midagi. Eriti loomingu vastu.

Sööt: Selle muusika tegi Hillar Tork. Uus-Meremaal sündinud ja paljudes riikides elanud insener. Mulle see lugu meeldib väga.

Tõun: Kümnenda loo autor on Tormi Kevvai. Tema on nagu suur indigolaps. Tuleb tänaval vastu ja hakkab kohe kõva häälega laulma. Ühel sellisel kokkusaamisel oli mul diktofon kaasas.

Sööt: See tekst on nii armas:
“Armastan sind sest su silmad mind laevad
Ja laevad su silmades kutsuvad koju.”

Juudi polka on ootamatu lugu ses komplektis.

Tõun: Hirv kirjutas sellele sõnad jällegi Hispaania rannavees. Kui sellega proovis lagedale tulin, läks Jaanil suu pärani. Ütles, et just “see mustikas veel oligi p...est puudu”. Riho aga tegi talle omaselt – ptühh, ega te seda ometi tõsiselt ei mõelnud?

Sööt: Aga pärast laulis kõige kõvemini. Nii said need lood ritta ja küsisime Riholt, et kus siis sinu lugu on? Mõtles, mõtles. Siis tuli talle meelde see Hirve luuletus, mille Indrek kunagi tütar ­Tuile kirjutas. Kaks rida sellest. Mu meelest kõlab nagu filmimuusika.

* Kuula ja vaata ka Eesti Ekspressi nädala singlit Jäääär “Vala veini”.
Vt ka plaadiarvustust.

Jäääär sündis 21. jaanuaril 1991, kui salvestati esimene lugu “Laualinad” (Jaan Sööt, Juhan Viiding). Juba päev hiljem mängiti lugu raadios ette ja legend oli sündinud.

Koosseis Sööt, InBoil, Tõun ja Tarvo Vaiksoo annavad välja kassetid “Jäääär” ja “Jäääär II”. Parimad lood neilt võetakse kokku bändi esimesel CD-l “Parimad” (1996).

Aastatel 1992–94 kuuluvad punti Riho Sibul, Teet Velling, Arvo Urb ja Indrek Kalda, puudub InBoil. Ilmub kassett “Jää hääl”, mis mullu jõulude paiku esimest korda ka CDna välja anti.

Järgnesid albumid “Tartu – väike puust linn” (1998), “Oota” (2003), “Väikesed raamatud” (2004), “Ei üle ega ümber” (2005), “Vaaaata” (2006), “Viis” (2007) ja “Jää-Hääl” (2008).