Jaak Jõerüüt “Armastuse laiad, kõrged hooned”
Luulekogu teemaderingi kohta võib öelda, et selles suubub kaduvuse igavikulisus üksindusse, kust autor teeb hüppe ühiskonnakriitikasse ja poliitikasse. Seejärel taanduvad need omakorda kirjanduslikkuse ees, andes taas maad enesekaemuslikele ridadele. Kuid temaatiline hüplikkus on vaid näiline ning vormiline ja tonaalne ühtlus toetavad teemade põimumist.
Enamjaolt on lugejal piisavalt tõlgendusvabadust: kogumikus on vähe konkreetsust, hetkede kirjeldamine ning läbitunnetamine on niivõrd universaalne, et mõte muutub lugeja jaoks isiklikuks. Luuletuses “Minu sees” edasi antud tunne pole ilmselt kellelegi võõras: “sees kasvab hirm. / see kasvab hirmu sees. / tal ümber teine hirm.” (lk 25).
Vaatamata sellele, et luulekogu pole jaotatud tsükliteks, moodustavad siiski teatava erandi poliitika- ja ühiskonnahõngulised luuletused. Neis ilmub nähtav iroonia ja mõnus teravus, aga ka võimalik äratundmine: “Ei tunne PRESIDENT, ei spiiker seda keelt / mis suus on linnul. Ega linnu meelt. /---/ Ei tunne pealikud nüüd enam linnu keelt! / Me peas on PAANIKA. / Me eksind õigelt teelt.” (lk 34).
Elu mööduvuse ja hetkede kaduvuse tunnetamine on kahetine. Ratsionaalsus kõneleb selgelt, et kogu elu, rääkimata üksikutest hetkedest, on kaduvad. “/---/ kõik on üürike, / linnu lend ja inimese elu, / noot, ja silp, ja lumesaju LÕPP, / armastuse aeg, mis antud ühes elus” (lk 8). Miski ei jää püsima, möödub silmapilk ja kõik just olnu saab minevikuks. Kuid teisalt ei ole inimestele võõras ka teadmine kaduvuse näilisusest. Olevikul pole eelist tuleviku või mineviku ees, praegune ei ole reaalsem kui eelnev või saabuv: “nüüd ma tean, kuskohta see kõik JÄÄB, / see, mis oli, on, ja mis võib-olla tuleb. / tuli praksub ahju sees, ja süda näeb / kõike. igavesti. ega sule // iial uksi, mille AVAS süda” (lk 9).
