Alustuseks pean ütlema, et läbi lugenud kirjanik Jaak ­Urmeti raamatu Lasnamäest, olin saanud üsna palju teada autori kohta, aga mitte kuigi palju Lasnamäest. Pean täpsustama, et minu positsioon on tavalugejaga võrreldes ebaharilik: nimelt on Jaak minust vaid napi aasta noorem ja nagu ma raamatust teada sain, elasime üksteisele väga lähedal, mõlemad viiekorruseliste paneelmajade teisel korrusel. Lisaks kolisime Lasnamäele ja sealt ära enam-vähem samal ajal, meie emad olid kolleegid ja oleme kõndinud tihti täpselt samu radu.

Kui ma raamatu kätte võtsin, siis ootasin pealkirja ja kujunduse järgi, et raamat on pehmemat sorti kultuuriajaloolis-isiklik ülevaade Lasnamäe ajaloost, nagu sama autori raamat nn Saarineni majast Pärnu mnt 10. Aga ei, tegemist on pigem millegi noorepõlve eluloo laadsega. Kohati autor ka ise rõhutab, et see on vaid isiklike meenutuste kogumik, mis põhineb osaliselt tema elulool, mille ta kirjutas valmis juba varases nooruses. Samas on raamatu kujundus pigem teatmeteosele omane ja mitmes kohas teeb Urmet kõrvalepõikeid tänavatele nime andnud isikutele, sündmustele, bussiliinidele jne. Mulle tundub, et raamat oleks paremast piiritlemisest ja lühendamisest võitnud.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel