Umara Kirjastus, 20.04.02.
111
lk. hind ca 40 krooni.
Mõõtmatu valgusareen / mina sündisin talus /
Riista peal õitseb ekseem / Valgus on alati valus // Teerada rohtuma peabki /
Tähesära muutuma / Siin me teed ei teagi / Sind ei peagi see puutuma (lk
53).
Selles luuletuses peegelduvad luuletaja Jaan Paavle tugevused ja
nõrkused, rohkem ehk küll viimased. Paavle on laia ampluaaga luuletaja, kes
arbujalikule põhiheliga ühendab moodsaid klassikuid (Rummo, Runnel, Luik), nii
et tema luule on igaühele midagi. Olles kahtlemata “tubli eesti luuletaja”,
eesti luule põhihoovuses ujuja, jääb tal paraku puudu isikupärast, et suureks
tõusta. Minu maitse jaoks on tema luuletused liiga sõnaohtrad ja ainelt
triviaalsed. Paavle kõneleb kõigest (kõige kadumisest) ja palju mitte
millestki. Lõdvale värsiveeretusele lisandub idamaiselt minimalistlikke
mõttesalme ja tähelepanekuid, nagu “Ainus tarkus on armastus”.
Raamatu parim
osa on pühendusluuletused (“metatekstid”), kus autor avalikult mõne teise
loojaga “haagib”, ja tähendamissõna Gunnarile (Okile): “Eesti energiat peab
looma / ikka uuest ja uuesti järelejätmatult.”
