2009: Cannesi filmifestivalil.

Nende päevade kuldhetked olid varahommikused ja hilisõhtused jututunnid festivalil linastunud filmidest ja Eesti filmi ajaloost – hommikuti kohvilaua taga, õhtul hea Prantsuse veini saatel, millega ta meid alati ise varustas. Margid olid tal selged, väike konjak käis ka asja juurde. Mitte keegi pole osanud nii täpselt, lühidalt ja mingi erilise esp­riiga kokku võtta iga nähtud filmi olemust või seletada filmiajalooliste seikade tagamaid. See oli kõrgeim pilotaaž. Jaani erakordne filmilugemus, inimestetundmine, ajalooline mälu ning nooruslik uudishimu elu kõikide vormide vastu olid lihtsalt par excellence.

Hüvasti, kallis õpetaja ja sõber.

Piret Tibbo-Hudgins, Eesti Filmi Instituudi peaekspert

Kui Jaaniga tema 75 aasta juubeli puhul Areeni intervjuu tegin, kasutas ta kriitiku töö kirjeldamiseks suurepärast kujundit: „Vahel on kriitik, jah, päris raisakull, kes veel looma luukeregi taevasse tõstab, et sellel siis lasta maha langeda ja luutükikestest üdi kätte saada…“

Selle ütlemisega seoses meenub üks omal ajal tublisti eneseuhkust riivanud, ent küllap kasulik õppetund. Kord kutsus Jaan mind kõrvale, pani lauale ühe mu intervjuu väljatrüki ning teatas talle omase otsekohesusega umbes nii: „Raul, see lugu paistab väga huvitav, aga tegelikult on jama.“

Härra Ruus, olles tegelikult ju majandusalase kõrgharidusega, oli intervjuu üksipulgi läbi töötanud – jooninud ohtralt sõnu alla ja läbi, lisanud mõnele poole hüüu- ja küsimärke, kirjutanud mõnede vastuste juurde lisaküsimusi (kahju, et seda paberit enam alles pole).

Edasi tuli kuulata kriipivat kriitikat, mille põhisisu oli lihtne. Ses intervjuus olin (toona veel suhteliselt) noore ajakirjanikuna kellegi tähtsa bisniseässa majandusterminitega žongleerimist imetledes unustanud esitamata kõik olulised, teravad ja täpsustavad küsimused. Nii saigi sellest pealtnäha efektne, aga sisult kaunis õhuke lugu. Jaan jälgis väga teraselt seda, mis toimub meie majanduses ja mida sellest ajalehtedes kirjutatakse. Teda häiris minu kirjutatud hädine lugu.

Ent kui ta oli looma luukere ehk mu intervjuu lasknud taevast maha langeda, leidis ta purunenud luutükikeste seast ka maitsvat üdi. Ka sellest andis ta mulle teada. Helistas õhtul hilja üle, et seda kinnitada. Olen talle õppetunni eest tänulik.

Raul Ranne

Kohtusin Jaaniga Eesti Ekspressis eelmise sajandi lõpus. Tema oli ametis TV-Nädalas, mina põhilehes. Kui juhtusin sisse astuma TV-Nädala toimetusse, siis enamasti Jaani seal polnud. „Härra Ruus viibib kinos,“ öeldi tavaliselt. Jah, kontoritöö polnud talle armas. Nagu ka koosolekud. Aga kohvimasina juures sai Jaaniga arutatud kõike, eriti muidugi filme. Jaan teadis ja oli näinud kõiki maailma filme ja rääkis neist viisil, nagu oleks ta olnud ka nende võtteplatsil. Nii paljud vaadatud filmid olid ta maitse muidugi kristalseks lihvinud. Aga see ei tähendanud kunagi otsesõnu halvasti ütlemist. Mäletan, et küsisin ühe eesti filmi osas tema arvamust, just selle filmi tegemise eetilise aspekti kohta. Jaan läks silmanähtavalt tujust ära, aga ei öelnud midagi. See oli tema moodi: kui asi oli vilets, vaikis ta kõnekalt. See oligi vastus.

2013: Oma raamatu „Eesti filmi täheatlas“ esitlusel.

Meie viimane ühine asi oli tema intervjuude raamat „Eesti filmi tähe­atlas“. Kuidagi juhtus, et sattusin seda kirjastama. Mõte oli selline, et teeme kõigepealt intervjuuraamatu ja siis raamatu Jaan Ruusi sajast lemmikfilmist ja siis viimasena mälestusteraamatu. Intervjuu­raamat saigi mõne aasta eest valmis ja aeg-ajalt, kui linnas või kinofuajees kohtusime, küsis ta ikka, kas ma olen homme kontoris, astuks läbi ja paneks järgmise raamatu piirjooned paika. Ja mina vastasin ikka, et muidugi, tule homme.

Tiina Kaalep, kirjastuse Hea Lugu tegevjuht

Kinos Artis korraldatud filmiviktoriinil tekkis minu võistkonnal tõsine probleem ja kuidagi ei õnnestunud saada kolmandast kohast kõrgemale. Tuli suurepärane idee, et kutsuks Jaani ka kaasa. Ega me ei uskunudki, et ta tuleb, aga korraga ta seal kohal oli. Avas viktoriini alguses siidri ja pakkus võistkonna nimeks Teddy, kuna see olla mingisuguse homoerootilise filmifestivali nimi. Viktoriin läks üsna kenasti ja kui korraga esitati ühe kõigile teistele tiimikaaslastele tundmatu animatsiooni kohta küsimus, lõi Jaan korraga särama: „Oot, ma kohe ütlen, ma olin selle filmi toimetaja.“ Lõpuks oli Jaanil tuju nii hea, et ta lubas järgmine kord viktoriinile endapoolseks auhinnaks tuua eksemplare oma täiskasvanute filmide kollektsiooni kaustast 766. Õnneks või kahjuks ta järgmisel korral seda lubadust ei pidanud. Viktoriini lõppkohaks jäi samas ka koos Jaan Ruusiga vapralt kolmas…

Dannar Leitmaa

Läbi erinevate Eesti Ekspressi toimetuste, alates siselinna geto räämas keldrist kuni Itaalia marmoriga kaetud maitsetu fuajeega endise kaablitehaseni oli härra Ruus ikka Ekspressi toimetuse lahutamatu osa. Veidi ettepoole kaldus, tantsiskleva kõnnakuga nagu mõnest Fred Astaire’i filmist pärit tegelane, alati elegantselt riides ja sõltuvalt mõnuainete represseerituse perioodist sigaretiga suunurgas või ilma, oli ta erakordne nähtus meie kampsuni ja teksastega ajakirjandusliku brigaadi seas. Ja seda veel ainult väliselt, rääkimata vana kooli härrasmehe lõunaeuroopalikest maneeridest, kõneviisist, entsüklopeedilistest teadmistest ja aina säravast tujust!

2007: Kinos koos abikaasa Viivega.

Härra Ruusile meeldis, kui teda kutsuti härra Ruusiks. Võis ka muidugi semulikult Jaaniks kutsuda, kuid „härra Ruus“ kõlas eksimatult õigesti. Klassikaline grand old man leidis igaühe jaoks hea sõna ja oli iga kell valmis põhjalikult arutlema päeva- või kultuuripoliitiliste teemade üle. Tema analüüsi- ja süvenemisvõime oli seejuures erakordne. Kes temalt nõu küsis, pidi olema valmis põhjalikuks vaimutööks. Olen vaimusilmas teda korduvalt ette kujutanud Cannesi filmifestivali ajal valges ülikonnas, kaabu peas, mööda päikeselisi promenaade ja trotuaare jalutamas ja daamidega elavat seltskondlikku vestlust arendamas. On suur õnn, kui elu sind selliste isiksustega kokku viib, kes kasvatavad paljalt oma eeskujuga. Ma soovin, et tema suur jalutuskäik jätkuks juba seal, kus pole enam maiseid muresid.

Priit Hõbemägi

Tohutu erudeerituse ja kavala huumorimeele kõrval paistis härra Jaan Ruus toimetuseelus silma klassikalise viisakusega. Korrektsust, sõbralikkust ja lugupidamist esile tõstva viisakusega.

Kui Ekspressi vahel ilmus lisa TV-Nädal kõige mahukam versioon, trükiti seal ära ka kõik kino-, teatrite, näituste, spordi- ja muusikasündmuste kavad. TV-Nädal oli kui teejuht vaba aja kultuurseks veetmiseks. Kavade vahel olid toimetuse liikmete poolt välja toodud nädala soovitused, kus midagi nädala sees toimuvat tõsteti eraldi esile. Meil olid selleks nimelised rubriigid. Rubriigis „Jaan Ruus soovitab“ soovitas Jaan kinofilme, rubriigis „Siim Nestor soovitab“ soovitasin mina kontserte või klubiüritusi.

2004: Alati rõõmsameelselt kino Sõpruse ees.

Ükskord läks TV-Nädal sedasi trükki, et rubriikide pealkirjad läksid veidi sassi. Täpsemalt, minu kirjutatud soovitusele oli jäänud rubriigi pealkiri „Jaan Ruus soovitab“. Ja nii jäi lehelugejale mulje, et Ruus annab neile hüva nõu külastada ööklubis Spirit toimuvat uut peosarja Roxy, kus mängitakse tantsitavat rock-muusikat – Public ­Image Ltd, Stereolab, Can, David Bowie – ja mille esimesel õhtul tõusis klubis meeleolu niivõrd metsikuks, et paar meesterahvast tegid tantsupõrandal spontaanselt strippi, paljastades uue hiti meestemoes – heegeldatud aluspüksid. Mina ise seda viga lehes ei märganud. Küll osutas aga sellele Jaan Ruus, kui temaga suitsunurgas kohtusin. Ta teatas, et peab minu ees vabandama, tõi lehe, näitas trükiapsakat ja palus vabandust. Lisades, et ta loodab, et mulle sellest väga suuri jamasid ei tule.

Kusjuures see ei olnud üldse härra Ruusi prohmakas. Ei olnud ka minu, aga sama hästi võinuks mina Ruusi ees vabandada. Selle vea oli teinud kujundaja. Aga Ruus pidas vajalikuks just minu ees vabandada. Ma vastasin, et sellest pole midagi, ja Ruus rääkis joonelt paar selle situatsiooniga assotsieeruvat lugu maailma ajaloost. Nagu ikka.

Olgugi, et ta töötas koos noore juhmiga, kes viga üldse ei märganudki, veel enam, et ise vabandama tulnuks, ja kogu tema pika elukogemuse juures ei märganud ma teda mitte kunagi kurtmas, et tema arvates noorus hukas, mandunud või maailm käest ära oleks. Mitte kunagi.

Siim Nestor

Jaan Ruusi elu lõpuperioodil kirjutatud filmilood laekusid minu postkasti, jäin tema viimaseks toimetajaks. Samal ajal, kui mõnd äsja esilinastunud eesti filmi käsitlev tekst mu meilikasti ilmus, saabus telefoni sõnum: „Saatsin ära. Jaan.“ Ta oli korrektne mees. Viimane selline teade mu telefonis on pärit möödunud aasta septembrist, kui Jaan ja tema abikaasa Viive kirjutasid Areenis Toomas Hussari „Luurajast ja luuletajast“.

Jaan kirjutas harilikult pikemalt, kui olime kokku leppinud, aga alati sisukalt, põimides filmijutu vahele ka kõike muud, mis teksti elusaks ja huvitavaks tegi. Suuri sisulisi vaidlusi meil polnud, teda oli hea toimetada, ta ei pidanud oma kirjutatud lõikudest ja nende järjestusest kramplikult kinni, mõtles ja aitas kaasa.

Kui Jaan kirjutas 2013. aastal nekroloogi oma lemmikkriitikule Roger Ebertile, lõpetas ta loo Eberti tsitaadiga: „Ma usun, et kui me lõpuks, vastavalt oma võimetele, oleme teinud midagi, et teha teisi pisut õnnelikumaks, ja midagi, et teha pisut õnnelikumaks iseend, siis on see parim, mida saame teha. Teisi õnnetumaks teha oleks kuritegu. Enda õnnetuks tegemisest kogu kurjus algabki.“ Ma usun, et see, teiste ja iseenda õnnelikumaks tegemine läks korda ka Jaanil.

Jään sinust puudust tundma, Jaan, ja mulle jääb valusalt meelde see, kuidas sa tihtipeale tulid mu juurde, et midagi rääkida, ja ütlesid: „Ma tean, et sul on kiire, ma kohe lõpetan...“

Kadri Karro

Kümmekond aastat ühes toimetusetoas ja me ei läinudki sina peale. Sõnades muidugi. Eks see oli üks suur spektaakel, toonitas ju härra Ruus ise aeg-ajalt ka, et on näitleja poeg ja mängu ilu väärib alati küünlaid. Isegi sinasõprust sai joodud ikka kui härra Ruusiga. Olen ikka imestanud, kuidas mõned nooremad kolleegid varsti sujuvalt „Jaan“ ütlesid. Mina ei suutnud, hoolimata sellest, et vihkan teietamist. Asi on ülilihtne – kui ollakse härra, siis ollakse. Ja selleks ka jäädakse. Kikilipsu võib varna panna ja koni suust võtta, aga huumorimeel ja elegants ei kao maailmast kuhugi. See antakse neile edasi, kes on õpivõimelised. Ainult ühte ei suutnud härra Ruus elus ise ära õppida – seda, et ta arvutile kaardimängus lõppkokkuvõttes kunagi peale ei jää. Ent mis see elu muu on kui mäng. Ütleme siis nii, et see pandi korraks pausile. Ma ei tea, kas igikestva festivali banketil musta leiba ja pipraviina ka jagatakse, aga loodan, et kohtume nii või teisiti. Praegu aga tukkuge, härra Ruus, sest pikk reis väsitab! Aga eks varsti tulen ja tonksan õlale. „Jajah, korraks vajus silm kinni,“ kõlab vastuseks… „Ent me jõuame! Pool on juba valmis…“ Head teist poolt!

Villu Kangur

Jaan Ruus oli heas mõttes vana kooli inimene. Teietas, kandis kaabut, mängis malet, tegi daamidele ukse lahti ja aitas mantli selga. Imetlesin alati, kuidas ta oma abikaasaga käitus – ääretu džentelmenlikkuse ja hellusega, nagu äsjaarmunud aristokraat. Ta kutsus naist „prouaks“ ja nad olid koos olnud iidamast-aadamast saati.

Jaani malestiil oli ründav, mänguline, provotseeriv – sealt kumas justkui hoopis teine loomus kui tema kaalutletud kirjutistest.

Ta käis juba aastaid Berliini festivalil ja istus alati vasakus ääres – õpetas, et tuleb igaks juhuks alati ääres istuda, siis on hea delikaatne põgeneda, kui film viletsaks osutub.

Härra Ruus polnud iial kinni arvustatavas filmis, vaid oskas sukelduda kultuuri- ja ajaloolisse merre, mis selle ümber lainetas. Ta oli üks väheseid filmi­inimesi, kes armastas siiralt ka kirjandust! See on ka omamoodi vana kooli nähe, sest tänapäeval on palju ühte valdkonda või lausa ühte ajastusse kinni kiilumist.

Kauneid kaadreid Sulle ka sealpool!

Kadri Kõusaar

Sattusin 1990. aasta sügisel väikese eesti filmiinimeste rühmaga Šotimaale. Perestroika tuultest kantud ettevõtmise nimi oli „New beginnings“ ja lisaks praktikutele oli kaasas ka teoreetik Jaan Ruus, kes pidi esinema ettekandega Eesti filmi ajaloost ja hetkeseisust.

Ümbrik päevarahaga oli ootamatult paks ja me olime end enne seansi algust pisut pikalt pubisse unustanud. Tänaval muidugi lahknesid arvamused kino asukoha osas täielikult. Seni kuni meie linnakaardil oma asukohta püüdsime tuvastada, otsustas härra Ruus, temale omase nutikusega, kõnetada kedagi kohalikku, pisut räsitud olemisega tegelast, kes meie vahelt õlletuppa püüdis siseneda.

2013: Kolleegidega Eesti Ekspressist oma 75 aasta juubeli peol Balti Filmi- ja Meediakoolis.

Jaan sisenes temaga koos ja väljus hetk hiljem äraseletatud näoga, üht fraasi korrates. Saime kohe aru, et nõnda saab vastata üksnes härrasmees, nähes enda ees seismas teist tõelist härrasmeest. Ja kuna härra Ruus seda heldinult korrutas, jäi see mullegi meelde: „Dear Gentleman, I got no idea!“*

See oli mingi, meile võõravõitu, sundimatult aristokraatlik esprii, mida härra Ruusist alati kiirgas.

Kino oli õnneks vaid kvartali kaugusel ja me ei hilinenudki eriti.

Hardi Volmer

* – Armas härra, mul ei ole aimugi!

Alles kogudes kolleegide abil kokku meenutusi härra Ruusist, nagu teda Ekspressis alati nimetati, jõudis mulle lõplikult kohale, kui suure kaotuse osaliseks meie toimetus ja ka filmiringkonnad on saanud. Oli raske helistada inimestele, kellega tavaliselt puutud kokku tööasjus ja räägid asjalikku juttu, ja kuulda telefoni otsast üksnes nuttu. Härra Ruusile, kes heast draamast ja suurtest emotsioonidest lugu pidas, oleks see muidugi meeldinud. Kuid kõikidel, kellega ma rääkisin – nii nendel, kelle jutt jõudis tänasesse lehte, kui nendel, kes eelistasid oma tundeid mitte avalikkusega jagada – oli härra Ruusist varuks palju meenutusi, anekdoote ja värvikaid lugusid. Kõik mainisid tema ülevoolavat sõbralikkust ja laia teadmistepagasit, teravat keelt, mõnusaid filmisoovitusi ja ennastunustavat kirge filmikunsti vastu. Neid meenutusi kuulates sain aru, kuivõrd elurõõmsa, noorusliku ja laheda inimesena jääb Jaan oma kolleegide ja sõprade mälestustesse. Niisugune ta tõepoolest oli.

Aitäh Teile, Jaan, kõige eest!

Maria Ulfsak

Härra Ruus oli sada protsenti härrasmees. Majandusmehena austas numbreid, armastas tabeleid ja graafikuid kokku sättida, ainult tärminitega ei olnud eriti sina peal. Sestap paisus trükitähtaja lähenedes pöördumine „härra Ruus“ üha tungivamaks ja errisemaks. Suitsuruumi vestlustes ja toimetuse jutlemistes kostis härra Ruus raginata aupaklikult.

Hr Ruus oli peen mees. Ta armastas salle, need kuulusid ta juurde ja lehvisid stiilselt tõtlikes käikudes. Kord kinkisime härra Ruusile sünnipäevaks siidisalli. Kingitus liigutas teda ja ta rääkis imelise loo ühest teisest siidisallist. Lapsepõlvest pärit sallist, mis läbi sõja ja inimeste eksirännakute lõpuks Prantsusmaalt temani jõudis. Võõrsile sattunud sugulase hoitud ja just temale läkitatud sall. Lugu oli väga isiklik ja samas üldinimlik, tark ja sügav. Paraku jäid paljud lood härra Ruusil rääkimata, paljud lood üles tähendamata.

Jääge hüvasti, härra Ruus. Teie sallid lehvivad edasi.

Kersti Trull

Härra Ruus ei mallanud oodata, kuni ma tärnitabelist õige filmi rea leian, aga ekraani puutumise näpu või pastakaga olin rangelt ära keelanud. Niisiis tuli ta ühel päeval portfelliga mu laua juurde ja võttis sealt väikese muige ja suure pidulikkusega välja väga pika puust grillvarda. Vanade filmide tabelist väljaviskamine muutus hoobilt märksa sujuvamaks.

Evelin Somelar