Jalutavate kindluste majahoidja
Keeruline oleks ette kujutada kultuuri, kus joonistatud tegelastel on rohkem võimu inimeste üle kui Jaapanis. Kiirelt mangat (jaapani koomiksit – toim.) lehitsevaid inimesi kohtab rongides ja “Kinokuniya” raamatupoodide keti koomiksite korruse väljapanek on muljetavaldav. Modernse Jaapani kriitikute meelest kõneleb see rikkalikkus ise juba teatud allakäigust, vihjatakse kirjaoskuse kahanemisele ja koolisüsteemi saamatusele. 90ndate vaadatuimad kohalikud filmid on olnud ühe ja sama autori – Miyazaki Hayao – lavastatud ja sageli ka joonistatud animatsioonid. Kultuurikriitik Kerri meelest näitab see mõistagi rahvuslikku allakäiku, Kurosawa ja Ozu sarnaste meistrite teadlikku unustamist.
Sageli näeb mustvalge manga välja nagu vaene massiprodukt; pöörasuseni tarbetute ja värviliste pisiasjade paradiisis on ta tarbekultuuri maksuvõimetu sugulane. Enamik mangadest ja nende põhjal tehtud filmidest on tüüpilised žanritööd, võluvate kangelannade ja julgete kangelaste saagad. Au ja eneseohverduse või rafineeritud kurjade jõudude rõhutamine teevad neist ainuomaselt jaapanlikud. Mangal on vähe ühist Super-, Spider- ja Wolfmanide koomiksikultuuriga; paisutatud lihaste asemel on tegelastel lihtsalt loomulikust suuremad, hingestatud ja avarad silmad.
Manga ja eriti ulmeanime toetajaskond väljaspool Jaapanit on kasvanud läbi 90ndate. Ent tõeliselt rahvusvaheliseks muutsid anime fenomeni Miyazaki viimased filmid, “Printsess Mononoke” (“Monoke hime”) ja “Vaimudest viidud” (“Sen to Chihiro no Kamikakushi”). Laiemal publikul olnuks ilmselt võimatu alla neelata “Porco Rosso” lendurist siga seiklemas 30ndate Vahemeremaade kõrgseltskonnas. Miyazaki paeluvat fantaasiat märgati professionaalide seas juba varem, esimese Ghibli stuudio filmi ”Tuulte oru Nausicaa” järel.
Miyazaki alustas animaatorina Toei stuudiotes. Loonud koos produtsendi ja kaasrezhissööri Isao Takahataga endale nime, asutasid nad 1981. aastal Ghibli. Mitmed teemad ja detailid korduvad juba esimestest töödest alates, kuid just viimased filmid realiseerivad need samad ideed tasakaalukalt ja omanäoliselt. Anime taustaks on siiski popkultuur, delikaatne ümberkäimine vaataja ootuste ja vaadetega. (Kujutlegem Antonioni “Punast kõrbe” animatsioonina…kuidagi ei õnnestu jõuda samavõrd eksistentsiaalset ängistava kogemuseni.)
Praktiline filmitöö on rezhissöörile parandamatult külge jäänud. “Printsess Mononoke” 144 000st kaadrist käis ta isiklikult 80 000 oma pliiatsiga üle. Jaapanis kasutavad arvutit animatsiooni tegemisel ilmselt ainult väga laisad inimesed.
Nõiutud sigade kodu
Ghibli stuudio asub äärelinnas, mis meenutab Laki tänava tööstusrajooni. Shinjuku servalt alustades kulub paar ümberistumist, üks õnnelikult valesti valitud peatustevahega rong ja viiskümmend minutit, et jõuda õigesse jaama. Kümnekonna minuti kaugusel Higashi-Koganei jaamast töötab originaalseim fantaasiamaailmade ajutrust pärast prantslaste Jeunet´ ja Caro koostöö lõppemist. Pimedate Ööde filmifestivalil alustanud ja nüüd kinodesse jõudnud Miyazaki Hayo “Vaimudest viidud” võitis möödunud aastal preemia Berliini filmifestivalil ja muutus aasta edenedes aegade jooksul kõige enam vaadatud filmiks kogu Jaapanis. Arvudest vaimustunud statistilised heeroldid kinnitavad veel, et see on esimene film, mis teeninud kinodes 200 miljonit dollarit enne esilinastust Ameerikas.
Kolm nädalat pärast mu külaskäiku Tokyosse on “Vaimudest viidud” kuulutatud Oscari kandidaadiks animatsiooni valdkonnas.
Realistlikult meelestatud filmiteoreetikud võivad ju kritiseerida fantaasiat kui põgenemist reaalsuse eest. See on aga mõttekäik, mis omakorda põgeneb ettekujutusvõime jõu eest. Nagu filmi ei saa taandada ainult väljamõeldistele, ei saa temas näha ka kõigest reaalsuse tahket ja tingimusteta materialiseerumist. Ghibli stuudio filmid ei väsi seda meelde tuletamast. Maailm, kus seikleb “Vaimudest viidud” peategelane Chihiro on ühtaegu nii rangelt hierarhiline ja “ühiskondlik” kui kõiki võimalusi sisaldav ja imaginaarne.
“Vaimudest viidud” algab 10-aastase tüdruku Chihiro sattumisega lossi, kus nõid Yubaba peab saunamaja. Igal õhtul kogunevad sinna erinevad vaimud lõbusalt aega veetma Chihiro vanemad on ahnuse tõttu sigadeks muudetud ning nende päästmiseni viivad teda üha uued ülesanded. Kummalised olendid tema ümber käituvad esmapilgul vastuoluliselt. Vanemate tingimusteta hoole alt on ta sattunud ükskõiksesse maailma, kus draakoniks kehastuv poiss Haku abi pakub, kuid järgmisel hetkel tõrjuvalt suhtub. Varastanud oma alamatelt nimed, hoiab Yubaba neid lossis tööl. Siin liiguvad ringi sõnatud hiiglaslikud trollid, kolm hüplevat pead, kuuekäeline katlakütja Kamaji, Ilma Näota vaim, lugematutest külalistest rääkimata. Chihiro käekäik sõltub teiste heasoovlikkusest ja tujudest ning oskusest end tõestada.
Järjest harvem kehtestavad rezhissöörid filmides oma reegleid, rahuldudes nendega, mis puhtalt refleksist publiku emotsioonid liikvele lükkavad.
Miyazaki ja Ghibli filmid lasevad vabaks mitmeid eelarvamusi anime piiridest. Filmina on “Vaimudest viidud” samavõrd tõsiseltvõetav kui originaalne, põimides muinasjutuliselt keerulisi ülesandeid ja tuues pea märkamatult sisse oma paindliku moraali. Tema ideed ei ole enam ammu kohaliku vaimu välgatused. Terve 3D-animaatorite põlvkond Ameerikas on üles kasvanud Miyazaki filme vaadates. Kohe stuudio sissekäigu kõrval ripub seinal tervitus Pixari animastuudiolt, kus härra Miyazakit tänatakse inspiratsiooni eest: “Monsters Inci” ja “Vaimudest viidud” tegelased on seal kõrvuti. Kes ka ei võidaks Oscarite-kampaaniat, on nad Miyazaki siirad imetlejad.
Äärelinna boddhisatva
Ghibli stuudio on osaliselt kujundatud Miyazaki enda poolt. Siin on ootamatuid käike, väljapääse ja aknaid, palju valgust, kuid tervikuna meenutab miljöö paljuski Eesti Joonisfilmi stuudiot Roo tänaval. Ghibli majades on hetkel remont ning paljud animaatorid viibivad puhkusel. Telerist vilksatab midagi tuttavat, paar kaadrit 90ndate ühest mõjukamast ulmeanimest “Ghost in the Shell”. Selgub, et hetkel töötatakse järje kallal ja Ghibli stuudio aitab ajahätta jäänud kolleegidel filmi lõpetada.
Lühidalt ka eelloost – tiheda meilivahetuse käigus olen teada saanud, et Miyazaki valmistab ette uut filmi ega anna intervjuusid. Olevat siiski võimalik, et juhuste kokku langemisel, kui Miyazaki oma laua taga istub, ja kui mul juhtub käes olema Eesti Ekspressi number, kus temast juttu, õnnestub ehk paar sõna vahetada. Ekspressi mul käes ei ole, ent juhuse asetleidmist üsna kirjeldatud viisil see ei sega. Härra Miyazaki astub väljast majja sisse, ja et olen koridoris tee peal ees, mind paratamatult esitletakse. Ekspressi on ta juba näinud – selle lähetas teele praegu Joonisfilmis tegutsev Jaapani animafilmitegija Maya Yonesho.
Ghibli filmide tegelastel on sageli ilma loogilise põhjenduseta võõrastav välimus. “Porco Rosso” tegevus toimub 30ndate Itaalias, kus seiklevad ahned õhupiraadid. Ainus, kes neile oskuste poolest konkurentsi suudab pakkuda, on Porco Rosso: nagu nimigi ütleb, punane siga, ainus loom selles muidu inimestest koosnevas tegelaskonnas. Ka saksa kindral Otto Carius on mangaraamatus vägevate vuntsidega siga. Miyazaki põhjendab seda üsna piltlikult. Teda ei huvita tugevad inimesed, kangelased. Inimeses on olemuslikult midagi ebakindlat. Et seda olemuslikku näidata, on ta oma tegelastele andnud sea kuju – midagi, mis ei lase neil end kindlalt tunda. Suhtumine sigadesse pole kusagil kuigi entusiastlik. Mitmed inimesed on hullemad kui loomad, lisab ta kriitilisele humanistile omase veendumusega.
Miyazaki meenutab kogemusi, mis talle külaskäigul Eestisse muljet avaldasid. Vanad puumajad Kalamajas, ehkki täiesti teistsugused kui Tokyo tollane arhitektuur, tõid meelde tema lapsepõlve. Õhtusel madalal suvevalgusel, mis toob taevas esile erinevaid värvitoone, peatub ta samuti pikemalt, ning läheb siis ootamatult oma riiete juurde. Tagasi tuleb ta salliga. Lähemalt vaadeldes on see kunagi tõepoolest sinimustvalge olnud, kuigi värvide värskuse suhtes näeb välja nagu Kuperjanovi pataljoni vana lahingulipp. Tegemist on härra Miyazaki lemmiksalliga. “Welcome to Estonia” projekti raames ja värvide kunstilise kvaliteedi huvides peaks valitsus rezhissöörile uue salli saatma.
Miyazaki järgmises filmis siiski loomadest tegelasi ei ole. Lehitseme storyboardi. Keskkondade disain mõjub euroopalikult. Suvel on Miyazaki käinud Elsace’is, ning segu saksa ja prantsuse arhitektuurist on detailides märgatav. Filmi tegevus leiab aset 19. sajandi alternatiivses minevikus, ning keskkonnas saab olema üsna palju märke sellest, kuidas tollal kujutati tulevikku. Üheks peategelaseks saab olema kanajalgadel kindlus, üsna omapärane olend, kellesse mahub väga erinevaid osi erinevatest majadest. Storyboardid joonistab Miyazaki alati ise. Pakun välja, et ka kanajalgadel onnikestega tutvumiseks on Eesti piisavalt hea paik.
Miyazaki lisabki, et tahaks Eestisse tagasi tulla. Animafilmi tegemine võtab siiski vähemalt paar aastat. Disney kompanii, kes on juba ostnud endale “Vaimudest viidud” maailmaõigused, näeb uut filmi esimesena. Kui see neile meeldib, on üsna tõenäoline, et rezhissööri filmid, kes on nimetanud eesti lipuvärve maailma kõige ilusamateks, jõuab ka edaspidi Eestisse.
