Kui lähtuda parklate täituvusest, on eestimaalaste ­lemmik vaba aja veetmise viis jalutus­käigud kaubamajades. Prismad, Kris­tiined, Ülemisted, Rocca al Mared: nende laiadel, ebaloomuliku valgusega üleujutatud tänavatel kooserdavad klaasistunud pilguga pered väikeste lastega, üksikud uitajad, teismeliste parved. See keskkond on kontrollitud, see keskkond on turvaline, seal viibimise muudab seaduslikuks krediidivõimekus, sisekorrale allumine, puhtad riided.

Lisaks kaubanduskeskustes müüdavale elu ilusamaks, lihtsamaks, õigemaks muutvale tränile meeldib Eestis elavatele inimestele niita muru. Eelkõige neile, kellel on avanenud võimalus haarata enda valdusse oma isiklik maatükk, püstitada sellele küprokist palee ning istutada värava kõrvale kaks geomeetriliselt korrektset elupuud, mis võiksid sama hästi olla plastmassist, olekski lihtsam hooldada. Ka korterelamuid ümbritsevaid rohelisi lappe hoitakse terve suveperioodi vältel peaaegu nulli pügatuna. Lasnamäe suvehommiku üks põhilisi helisid on muruniiduki urin, sest parajasti on keegi võitlemas kaosega, korrastamas universumit.

Kaubanduskeskused ja hubaste, kuid tühjalt kõlavate nimedega uusrajoonid, nimedega, mille on reklaamiagentuurid välja mõelnud maaklerite töö lihtsustamiseks, piirnevad tihtipeale heitmaaga, maaga, mille väärtust ei oska näha ei maakler ega reklaamiagentuuri töötaja. Muru pole heitmaal pügatud, kilekotid ja autokummid vaheldumisi salapäraste põõsaste ning justkui iseenesest kerkinud kuutidega tuletavad meelde lapsepõlve, seriaali „True Detective“ ja meie kõigi sees kusagil sügaval peituvat soovi põgeneda oma mugavaks sätitud puurist.

HEITMAA: Hetked ja paigad mõtiskleda, kulgeda, teha mitte midagi. Foto: Paco Ulman

Heitmaa üllatab ja heitmaal kulgeb aeg teistmoodi, teda ei panda kell 22.00 kinni, heitmaale saab tulla alati ja ükskõik kellega, sest heitmaal ei ole kindlalt paika pandud reegleid. Heitmaal saad täiesti tasuta, Veneetsia arhitektuuribiennaali külastamata osa antropotseeni pealetungist ning metsikuse katsetest antropotseeni endasse inkorporeerida.

Ulmani romantilised, täiuslikult komponeeritud ülesvõtted Tallinna heitmaadest kutsuvad neid avastama, loobuma kaubanduskeskuste vastustest heitmaa küsimuste nimel. Iga kaader pakub võimalust küsimust vormistada mitmel moel: „No kes see jätab niimoodi autokummid vedelema?“ või siis hoopis „Kas autokummide nukker ilme ütleb sulle midagi sinu enda meeleseisundi kohta?“. Nendel piltidel, kus inimese tegevuse jälgi ei märka, valitseb täiuslik rahu: LSD-entusiastid soovitavad teadagi seda ainet tarbida inimasustusest eemal, vähendamaks halva tripi tõenäosust.

Heitmaa on ebaruum, nagu väljendus ükskord mu arhitektist sõber, kes piltilusast ja väljakannatamatult viisakast Viinist koju Tallinna naastes ütles, et kõige enam tundis ta puudust just kasimata ning funktsioonivabadest linnatükkidest. Ebaruumis saame ka ise oma funktsioonid kaotada, need seljast koorida, mitte olla enam tublid töötajad, lapsevanemad, lemmikloomaomanikud, arvamusliidrid. Saame olla lihtsalt heitmaal pagasnikust väljaloobitud prügi ja õitsevate ning närbuvate taimede vahel sahmerdavad iidsed elukad, kes, tundes sügisese mulla lõhna, tahavad sukelduda metsa ning sealt enam mitte välja tulla. Kui aga mets tundub veidi hirmus olevat, tuleks teha üks jalutuskäik Eesti Arhitektuurimuuseumisse, ja kindlasti enne 25. märtsi.