Peeter Mudistile oli maalimine nagu keel. See polnud mingi väline saavutusvajadus, vaid tema emakeel, mis võimaldas väljendada kõige salajasemaid mõtteid ja tundeid. Sõnastamatut. Need mõtted ja tunded olid tõlgitud värvidesse. Mismoodi Mudist värve segas ja neid üksteise kõrvale pani – kui seda oleks lihtne sõnastada, milleks siis üldse maalimine ja visuaalsus? Mudisti viimase aasta maalid läksid üha abstraktsemaks. Samas need justkui pole ka abstraktsed, rääkides inimolemisest nii nagu kogu ta varasem looming.

Maalikunst oli Mudistile lähtekohaks ka skulptori ja graafikuna. Ning ajal, mil troonil olid foto, video, installatsioon ja performance, polnud maalikunst Mudisti jaoks iialgi “madalseisus” ega vajanud kaitset. Ta ei kaitsnud ei enda ega teiste maalikunsti, sest seda polnud tema arvates vaja. Ta ei võidelnud mitte millegi vastu ega poolt. Mudist oli vaatleja, kelle silmade ees olev “filter” lubas läbi vaid teatud lainepikkust.

Seda lainepikkust võiks tõlkida nii. Maailmas on igasuguseid inimesi, kellel võib peas olla igasuguseid kavatsusi, kas häid või lausa kurje jms. Kui maalija on keskendunud inimesele, siis ta peab valima, millist osa sellest keerukast etteantusest kujutada. Iga maal paljundab omakorda seda osa inimmaailmast, millele ta keskendub. Sest maal mõjutab vaatajat vaimselt, kaudselt, mitteverbaalsuse abil. Kunstniku vastutus on tegelikult päris suur.

Mudist valis selle tee, et tema maale vaadates poleks kurjust peaaegu et olemaski. Vaid kõige raskemal ühiskondlike muutuste perioodil 1980ndate lõpul ja 1990ndate algul kujutas ta võib-olla meeleheidet. Aga üldiselt pääsesid Mudisti maalidele vaid need inimesed, kelle kunstnik tunnistas õigeks, kes olid puhaste kavatsustega. Nii paljundas kunstnik väga teadlikult õigsust. Ta maalis vahetevahel ka pühakuid, aga mitte eemalolevate ja kaugetena, vaid ühtedena meie seast. Tundub, et keda kunstnik valib maalimiseks, selle sarnaseks muutub ta lõpuks ka ise. Olen näinud Mudisti maale üsna paljudes kodudes nii Eestis kui Rootsis. Kui galeriikeskkonnas tõuseb esile filosoofiline aspekt, siis koduseintel võib-olla “haldja” või “kaitseingli” aspekt. Või miks olen kuulnud, et need maalid n-ö aitavad elada?

Näitusel käies ei tea me midagi Mudisti enda igapäevastest heitlustest. Praeguse seisuga on see kõik minevik, loeb üksnes tema looming ja sõnum. See on see, mis jääb. Mudisti eluloo ametlikke fakte võib igaüks guugeldada. Ent kunstniku kui isiksusega võimaldavad jätkuvalt kohtumist mitmed temast tehtud dokumentaal- ja kunstifilmid. Ning kaaskunstniku Jaan Toomiku video “Peeter ja Mart”, mis on väliskuraatori valituna läbi käinud Veneetsia biennaali põhinäituse. Peetrile esitatakse seal küsimusi ja ta püüab vastata, läbi raskuste, tekstisiseste punktiiride ja tühikute kaasabil.

Aasta lõpuni saab Mudisti maalide ja graafika näitust “Õhtune paadimees” külastada Kalamajas Mäsu galeriis (Tööstuse 1, avatud kolmapäevast reedeni kell 15–19).