Järvakandiline rabarock
Reede hommikul, enne kui ma üldse jõudsingi endale teadvustada, et täna on Rabarockile minek, helistas mulle keegi ennast mitte tutvustanud ametnik Eesti Autorite Ühingust ning küsis kärkival toonil, et kus on Rabarocki leping? Küsisin samasugusel toonil vastu, et millistest allikatest pärineb info, et ma Rabarocki korraldan? Selle peale võttis vapper autorikaitsja suu vett täis ning lõpetas kõne.
Nagu kaine Freddy
Bänd, mille ajaks ma lihtsalt pidin kohale jõudma, oli The Exploited. Jõudsingi, kuigi nad pole kunagi olnud mu erilised lemmikud. Ilmselt sellepärast, et suurem osa tuttavaid punkmuusikuid neid nii küündimatult jäljendab ja jumaldab. Tee ise sheffi bändi, mitte ära kopeeri teisi!
Aga The Exploited polnud, esinemise põhjal otsustades, "päris" punkbänd. Kõlapildilt meenutasid nad pigem mõnda kaasaegsest sport-metal bändi. Ja mängisid "õige" punkbändi kohta liiga hästi. Aga punkarid jäid rahule. Mina samuti. Pärast läksime koos Villu Tamme ja Mart Kalvetiga legendaarset eksploitedi-Wattiet intervjueerima. Kui Wattiet paari paralleeliga portreteerida, oli ta sama sõbralik, siiras ja vahetu nagu keskmiselt kaine Freddy Grenzmann Psühhoterrorist. Ning tema seisukohad ja ütlemised olid sama otsekohesed ja märksa resoluutsemad kui Vaiko Eplikul. Isiksus. Kui keegi suudab Wattie päti-shoti inglise keeles räägitud jutu lindi pealt maha kirjutada ning ära tõlkida ja toimetada, peaks seda intervjuud varsti siitsamast lugeda saama.
Kui vanemad inimesed mäletavad veel loosungit:”Kohtumispaik - Rock Summer”, siis minu põlvkonna loosungiks võiks väga vabalt saada:”Kohtumispaik – Rabarock”. Kohati näis, et tegemist on mu tutvusringkonna kokkutulekuga. Ja nagu ma hiljem kuulsin, polnud ma ainuke, kes seda täheldas.
Kui 69 Eyes alustas, oli mul tuttavatest kõrini. Samuti jättis kusi-üsi-silmä, eesotsas oma Joey Ramone’ imidziga lauljaga, mind külmaks. Fakt, et Soome bändid meie omadest pahatihti peajagu üle on, pole mulle uudiseks. Ma tean, et nad viitsivad muusika ja imidzi nimel pingutada. Erinevalt meie välja veninud ja kaks numbrit suuremate t-särkidega tolgustest näevad nad alati lahedad välja. Isegi siis, kui muusika on jama.
Ja kuna ma mingil hägusel hetkel festivali ööklubi otsides Järvakandi vahele lootusetult ära eksisin, jäi Astro Zombies nägemata. See-eest kuulas keegi autos Vennaskonda. Nende lugu ”Kui mustavad udud” sobis nagu valatult Järvakandi öösse.
Müstika!
Aga sellest polnud midagi. Laupäeva hommikul serveeris Järvakandi kohvik mulle seljanka ja kohvi kõrvale detsibellide viisi 2 Quick Starti vanu hitte.
Päeva esimene bänd, mida ma vaadata ja kuulata viitsisin, oli Röövel Ööbik. Pikki aastaid piirdusid mu teadmised nende kohta vaid saja teise ”Popsubterranea” ümberlindistusega. Praegune Ööbik on arusaadavatel põhjustel täiesti uus bänd. Vana Ööbikuga seovad neid ainult nimi ja kolm tegijat. Aga see ei tähenda, et nad halvad oleksid. Kaugel sellest! Võimalik, et muusikalised vihjed meeste lemmikbändidele on liiga otsesed; pole välistatud, et jarviscokerlik Tõnu Pedaru pingutas veidike üle. Aga Sten Sheripovi kitarrimäng näitas veel kord, et vasakukäelised on andekamad. Kokkuvõtteks jättis Röövel Ööbik meeldivalt rahvusvahelise mulje.
Teisi päeva pärastlõunaks oli enamik eile nähtud tuttavatest kuhugi ära vajunud. See-eest oleksin ma võinud üks kõik millist kodumaist rockstaari käega katsuda. Nad kõik olid tulnud oma kolleegi Tanel Padari esinemist vaatama. Sellised tegijad nagu Kometa ja 22 Pistepirkko neid ilmselt ei huvitanud. Kahju, sest neil oleks mõlemalt bändilt väga palju õppida.
Kui Röövel Ööbik oli meeldivalt rahvusvaheline, siis Tanel Padar ja Päike kõlas lausa võimatult kohalikult. Küsimus pole ilmselt mitte eestikeelsetes tekstides vaid pigem muusikas. Ma ei saa aru, kuidas suudavad kodumaised rockstaarid, kes eraelus on reeglina meeldivad inimesed sellist jama kokku kirjutada. Lünk. Ma olin kuni Padari bändi kolmanda looni kindel, et pop-heavy suri aastal 1990, kui Poison laiali läks.
Lasanje ja jäätis
Mingil hetkel tekkis mul küsimus, et milleks Rabarocki üldse vaja oli? Jah – siin oli küll midagi igale maitsele, kuid ürituse idee jäi siiski liialt laialivalguvaks. Igaühele midagi ja järgmisel aastal loodetavasti paremini. Ning vähemalt kohalike bändide valik jättis väga suvalise mulje. Hästi – vaatame, keda me läänest kätte saame, need toome, aga Eesti bändid kippusid liiga laiali valguma. Kokku segatud lasanjet ja jäätist ei sööks vist isegi Garfield.
Mis veel? Therapy? rokkis üllatavalt vabas võtmes. Ja Music Seifi ajal sadas võimatult palju vihma. Öösel tuikusin läbi vihma festivali ööklubisse, kus võisin taaskord veenduda, et keskealised hobusesabade või mulletitega mehed oskavad ikka neetult puhtalt Deep Purple’i lugusid üks-ühele kaverdada. Mõttetult tublid. Pigem oleksin nende saatel tukkumise asemel mõnele oma põlvkonna bändile kaasa elanud.
