Jätke teesklus teatrisse!
20aastaseks saav Eesti vanim väiketeater ei saa publiku puuduse üle kurta. Rahvusraamatukogu tillukeses teatrisaalis etendusi andval teatril on aga puudus oma majast, suuremast trupist, lavastajatest, kes ei oleks juba mõne riigiteatri palgal...
Teatri nägu on nende aastate jooksul kujundanud eri inimesed - algusaegadel asutaja Peeter Jalakas, kes viie aasta pärast asutas Von Krahli teatri. Natuke hiljem Dajan Ahmet, kes peagi Salong-teatrit ja lasteteatrit Trumm vedama läks. Ja kõige pikemalt on teatrilaeva kapteniteks olnud Aare Toikka ja Tiina Rebane.
Toikka on pärast aordi lõhkemist ja surmaga kohtumist ratastoolist välja rahmeldanud, toetub veel vaid kargule, ja teatrist eemal olla ei täi. Terve suve müttas Kuressaare teatris "Reigi õpetajat" lavale tuues, järgmine lavastus juba proovisaalis... Ja kõik, mida VAT Teatris mängitakse, on vaataja-katsejänese Toikka peal testitud.
VAT Teater on puberteedi seljatanud, välja on kujunenud oma nägu, mida ilmestavad elusad lavastused avatud inimestele, igale vanusele. Need, kelle viimane mälestus VATist jääb eelmisse sajandisse, võiks julgelt Tõnismäele Rahvusraamatukokku teistmoodi elamust, harjumatult lähedaletulevat ja vahetut, otsima minna.
21. hooaeg on innustavalt alanud, kui nüüd meenutada, mis kõik on olnud, linnulennul üle libiseda parimatest ja raskeimatest aastatest...
Meenutamise kohta ma tahaksin tsiteerida oma koolivenda Peeter Jalakat, kes ütleb Rait Avestiku raamatus "Isiklik teater" tagasi vaadates nõnda: "Ega ma eriti enam ei mäleta seda minuga samanimelist inimest, kes toona elas ja askeldas. Mingid katked meenuvad, kuid tervikut ei moodustu. Ilmselt seetõttu, et nood katked on ennekõike tulemid ja tagajärjed. Parimal juhul teod. Ent see, mis tegudeni viis - unistused ja soovid - neid ei suuda kuidagiviisi esile manada. Tegelikult pole sel ka mingit tähtsust - tegu on ju kaduva kunstiga, kus loeb vaid see, mis on täna. See, mis oli, võrdub enam-vähem sellega, mida polnud, aga oleks võinud olla. Ja selle, mis oleks võinud olla, saab ju igaüks endale ise luua. Tõde on ajas muutuv suurus."
Ma olen Peetriga 100 % nõus. Seetõttu tahaksin rohkem väärtustada seda, mis VAT Teater täna teeb. Ma kinnitan, et VAT Teatri programmi eest vastutan mina ja ma olen püüdnud seda kava kokku panna, lavastusi valida, tegijaid kutsuda, vahel ise teha, nõnda, et vaataja Toikka saaks elamuse.
Millest on VAT Teatril hetkel kõige suurem puudus?
Ideedest ei ole puudus. Teatrisaal on Rahvusraamatukogus. Publikust ei ole ka väiketeatri mõõdus puudus. Lõpuks on meil publikut ju umbes niisama palju kui NO-l ja Krahlil kokku. Vahel on puudus heast lavastajast, kes poleks juba mõnes teises teatris tööl... Aga riigipiirid on valla. Ja teatrikoolidki annavad õpet, kuigi lavastajaks õpetada pole võimalik. Kuskilt need lavastajad siiski tulevad, kasvavad igaüks isemoodi. Vahel on puudus headest näitlejatest. Aga siis laename teiste teatrite käest. Huvitav lugu - Näitlejate Liidu nimekirjas on üle saja vabakutselise näitleja, aga näpp libiseb üle nimekirja... Vahel on puudus suurest saalist, aga seda annab korraldada.
Aga teatri juurde tagasi tulles võib ka nii ütelda, et VAT Teatril on puudus kultuuriametnike sõnast, mis tugev kui härja sarv. Ja siis küllap ka kuldsest ruuporist, mis võluviisidega kultuuriametniku kõrva paitaks. Ja sellega seonduvad siis muidugi sellised pisiasjad, et VAT Teater peab tingimata kollektiivi suurendama. Ma ei kõnele sajapealisest kollektiivist, nagu eesti teatris tavaline, ma kõnelen ikkagi mõnedest puuduvatest spetsialistidest. Inimesed väsivad mitut tööd tehes ära. Tähelepanupunkt hüppab ühelt asjalt teisele ja mine tea, jääbki lõpuks võbelema.
Nagu ühes Woody Alleni jaburas filmis, kus mees muutus filmivõtetel uduseks ja jäigi. Keegi ei saanud enam sotti, kus on näos nina, kus kulm.
Lõpuks on teatriteoks tarvis ju ainult vaipa, valgust, inimesi ja ideed. Ja tahet. Olgu see tahe siis kas või poliitiline. Ja teatri oma maja on VATil puudu niikuinii. Praegu.
Teine oluline väiketeater, 15aastaseks saav Von Krahli
teater, ähvardas sel kevadel Eestist ära kolida, kui ministeerium
pappi ei anna. 15–20 aastat enese tõestamist, tundub päris
painav. Mis see on, mis teid seda teatritegemist jätkama sunnib?
Peeter meil see väiketeatrite vedur on. Tema kõva hääl ja karm pilk on väiketeatrite vaguneid tihtipeale edasi vedanud. Peeter on poliitik ja varsti peavad kõik poliitikud olema. Siis saab pappi. Kunagi see juba oli, siis, kui kehtis ühe partei süsteem. Aga noh, väiketeatrid, see mõnikümmend tuhat vaatajat, nendest suur hulk valimisõiguseta alaealised. Keda kotib.
Pealegi tegi ministeerium ise ühe väiketeatri juurde ja päris hästi tuli välja, sest millegipärast pannakse ju ka NO väiketeatrite ritta, aga NO on ikkagi suur teater. NO on ju riigiteater, kes teeskleb väiketeatrit. Sest väiketeater tundub praegu nagu selline vägev värk, alternatiivne ja huvitav. NO on muidugi väga hea ja elus teater ja Krahl ka. Theatrum ka. Ma vahel kahtlustan, et tollane kultuuriminister Jaak Allik määratles meelega mitteriiklikud teatrid väiketeatriteks. Teate ise, nimemaagia - väike värk ja väike raha, väike kunst, väike vaatajaskond jne. Sellist vandenõud pole muidugi kunagi olnud ja eespool toodud väikesed väited ei vasta tõele, aga teater tahab ju intriigi.
Need ajad, mil kaheldi meie väiketeatrite kunstiväärtuslikkuses jäävad ikkagi möödunud sajandisse. Aga inerts on vägev. Halloo, meil hakkab 21. sajandi esimene kümnend lõppema! Teeme nüüd juba üheksakümnendate lõpus lubatu teoks! Ahhoi! Ametnikud! Väiketeatrid siin aiapäkapiku varjus!
Tegelikult on selline väike - suur vastandamine Eestis muidugi mõttetu. Ma istusin kord Teatriliidu saalis viimases reas ja oli vist mingi volikogu koosolek. Siis Estonia teatri esindaja kõneles, et Eestis on vaid üks suur teater - teadagi - ja ülejäänud on kõik väikesed. Siis tollane Nukuteatri juht Marge Kokk pöördus minu poole ja muigas, et kuulsid, Toikka, Estonia on suur, teised kõik väikesed ja sind pole üldse olemas.
Aga enesetõestus on tüütu rutiin. Meil kõigil. Kuid kui loodetavasti uuel aastal väiketeatrite finantseerimine korda saab, siis võiks tõesti mõelda mitmeid kordi räägitud 3aastasele rahastamise tsüklile üleminekule, mis on ju levinud praktika. Et ei peaks iga hooaja keskel värisema, et kas tegutseme või ei tegutse, teeme teatrit või ei tee teatrit. Ega see värin polegi teab mis hirmuvärin, sellest on saanud juba naerukrambid - mis tähendab ju ülimat õudust.
VAT Teater on viimase vähemalt kümne aasta jooksul hoidnud silma peal Euroopa uuel teatril (värsketel tekstidel ja huvitavatel lavastajatel). Ometi on riigiteatrite praktikast teada fakt, et välislavastaja palk võtab ära kolme kohaliku lavastaja palga. Ja nüüd, vaene teater, kuidas ta seda endale lubada saab? (Christian Römeri „Kolumats", Markus Zohneri „Kalevipoeg" jt).
On olnud ka Lasse Akerlundi "Tondi Tõnu" ja Bengt Anderssoni "Torm" ja "Lend üle ookeani", mille me sünnipäeva puhul uuesti mängukavva toome.
Aga külalislavastajate töötasudest kõneldes... Lõpuks, kui inimesed tahavad midagi koos teha, siis on alati võimalik kokku leppida. Ja keegi VAT Teatrisse rikastuma pole tulnud, kuigi keegi ju midagi tasuta ei tee ja taksi järgi tuleb maksta. Aga see pole tähtis. Minu vaatepunkt on selline, et võib-olla tuleb lõppkokkuvõttes tipptegijatega koostöö "odavam"... Eriti kui asjatundmatute tegijatega koos töötades lõplikult kaotatud närvid ära hinnata.
Priit Raua ammune küsimus on, et miks ometi eesti meinstriim teater ei kasuta ära näiteks kaasaegse tantsu tegijaid - välisilmas on selline äärealadelt keskpõrandale kokku toomise praktika levinud. VAT Teatril (ja ka Krahlil) on sellisteks asjadeks nagu valmisolek ja pealehakkamine olemas?
Meil on ju kõik teatrid niikuinii liiga ühte nägu ja ühedsamad geeniused käivad külakorda. Katsume siis erineda. Meil on Priit Rauaga aastaid olnud ikka seda juttu, et keegi meie tantsutegijatest võiks hakata tegema asju ka lastele. Et kasvatada noores vaatajas kaasaegse kunsti mõistmist. ZUGA nüüd tegi ja väga hästi. Sõnateatris on seesama asi, et teater ripub publiku sabas. Publik aga ripub TV sabas. Ja siis saab teatrist TV hale koopia. Ja see on suur jama. Vaadake, kuidas mingi osa näitlejaskonnast mängib. See on puhas TV-seriaalindus ja sealt pärit mängulaad, mis teatrisse tungib. Seda on jube vaadata.
Ja siis see mingi realismijutt, mis ajab mind oksele ja mis on lihtsalt kujutlusvõime puudumine. Ja seda saab parandada nii, et tehakse lastele-noortele maast madalast allahindluseta teatrikunsti ja kasvatatakse noores vaatajas kaasaegse teatri mõistmist. Sisuliselt. Mitte lõbu ja lustiga ja muusikaliga ja meele lahutamisega. Mis meelt, mõistusest kõnelemata, sel lapsukesel siis peas on, et seda laiali lammutama peab?
Saage õigesti aru, ma ei alahinda muusikali. Aga see ei saa olla ainus teatrivorm väikesele vaatajale. Eesti teatris kestab Koidula aeg, sest lastele mängime jäneseid, teismelistele teeme hunti ja peletame nad teatrist ära ja siis täiskasvanud toob tädi lõpuks "Kroonu onu" vaatama. Saab puhvetist pirukat ja pitsi brändit. Kui nalja ei saanud, siis enam ei tule.
Aga meinstriimist?
Teater peab olema huvitav ja esmajoones ikkagi tegijale endile. Mind väga ei huvita meinstriimid ja muud sellised asjad. Häbi tunnistada, aga ma käin teatris harva. Ma olen liiga hea teatriga ära rikutud. Nende üksikute kohtumistega Suure Teatriga.
Oli periood, kus ma pidin sõitma festivalilt festivalile ja vaatama väga palju teatrit ja enamik on igal pool ju muidugi totaalne jama. Ja kui näeb festivali jooksul ühte-kahte head lavastust, siis on korras. Aga ma vaatasin oma teatriisu täis. Ma ei taha halba teatrit näha. Ma kannatan selle ära, aga ma ei saa kolm päeva rahu, kui ma näen, et ei tulnud välja see, mida teha on tahetud. Ma ei taha seda stressi. Teatrit saab teha puhtast rõõmust, ei millestki muust. Muidugi saab ka vihast, edevusest niikuinii, kättemaksust jms., aga kellele seda tarvis on?
Ma olen kohanud meie teatritegijate hulgas ka sellist arvamust, et oleme aga kõvad käsitöölised ja teeme kunsttükki kui vaja; kui tarvis, paneme naljavärki ja muidu teeme tavateatrit... Ega need asjad ikka nõnda ei käi.
Riigiametniku kombel teatrit tehes kipuvad nurgad ümaraks minema ja siis kaob huvi ära. Ja hakkab pihta üks teatrimõiste madaldamise protsess. Siis saab teatrist masin. Ja see teatrimasin sööb oma lapsi. Kui oled noor, siis pane, küta, süga nüüd, pritsi, pillu, ole geenius, raisk. Kui enam pole, siis sure maha. Masin avab suu ja neelab järgmise. Ma tean, et ma teen kellelegi liiga, aga nii on. Mind igal juhul masin ei huvita.
See masinajutt on päris hirmus. Tegelikult ongi hirmus vaadata, kui paljud inimesed lihtsalt eksisteerivad masinlikult, tõusevad hommikul üles, lähevad tööle, teevad oma asja ära ja tõmbavad vasakule.
Urmas Vadi näidend "Elvis oli kapis" kõneleb muu seas ka sellisest tegelasest. See pole ju tänane mure. See on mu meelest ikka ajast aega nõnda olnud ja eks iga inimene peab seda küsimust eneselt küsima. Ja vastust pole. Seetõttu tuleb küsida korduvalt. Sulev Keedus rääkis loo, kuidas nad Rein Kotoviga olid Aafrikas, linnas, kus polnud ühtki kultuuriasutust, polnud raamatukogu, kinost-teatrist kõnelemata. Ta kirjeldas atmosfääri, kus mõrv rippus õhus nii et, vaata terasemalt ja kirvest on näha.
Tahaks lihtsalt tihtipeale otsustajatele meelde tuletada, et see maailm, milles me elame, ei ole loomulik maailm. Selle maailma olemasolu taga on kunstnike tahe ja teod. Reaalsete kunstnike elu ja ohvrid on teinud me maailma selliseks, kus me tahame elada ja saame küsida seda vana küsimust elust ja olelemisest. Ma usun küll, et kui korraldada näiteks kepikõnni võistlus, siis sealt kaugest Aafrika linnast pärit kepikõnni meeskond lööks näiteks Tallinna Linnavalitsuse kepikõnni võistkonda. Kultuuriüritus missugune! Ja siis võiks Tallinna võistkond kutsuda nad preemiaks Euroopa Kultuuripealinna avapidusse. Et mis see segane jutt siia puutub?
Kui mina käisin 1998. aastal Harares, siis tuli ühe kohalikuga, bušmani juurtega taksojuhiga, kultuuride konfliktist juttu. Ja ta rääkis mulle sellise loo: "Teie, valged inimesed kõnnite nagu sirgel maanteel, mis viib linnast linna. Te lähete pika sammuga ja võtate veel mootoridki appi. (Mõtet tagasi klikkides - võtate kepidki appi). Te olete ohtlikud, sest kui me teie teele jääme, siis te astute meist üle.
Te näete kaugele ja teil on kiire kohale jõuda. Aga silmapiir sõidab teil kogu aeg eest ära. Sirgel teel, teadagi. Aga meie käime nagu käänulist jalgrada mööda. Meie silmapiiri varjavad põõsad. Me hüppame ühe põõsa tagant välja ja kohtame kedagi. Me imestame. Me räägime maast ja ilmast ja läheme siis edasi. Üllatudes ja oodates, mis meid järgmise põõsa taga ootab. Meil ei ole kiiret ja me kardame maanteele minna. Seal oleks silmapiir näha, kuid teie võite meist üle sõita. Ja silmapiir sõidab ju niikuinii eest ära."
Elust veel.. vaatasin just filmi noorest (valgest)
ajalooõpetajast USAs, kes üritab getos elavatele, peale kooli
narkootikume müüvatele mustadele teismelistele õpetada
ajalugu. Igal juhul, lõpuks on ta omadega puntras, sest mida üks
mees suudab? Kas üks mees suudab?
Ma pole seda filmi näinud. Aga ma usun küll, et iga mees suudab seda, mida ta usub. Eesti kinokunstist meenub lugu noorest külvivolinikust filmis "Ideaalmaastik". Ideaalmaastik, mitte see filmi oma, vaid see, mida me oma kujutlustes taga ajame, on ju ka siis, kui me seda enese juurde ei materialiseeri. Me ihkame ju sinna, mitte seda siia, ja selles on vahe. See, mis juhtus kommunistide ja nende ideega, peaks olema ju piisavalt hea näide, mida mitte järgi teha. Aga jutt läheb vist liiga "ideeliseks" ära...
Ikka peame lõpuks küsima, et kas inimene on võimeline vigadest õppima või mitte. See, et me seniajani oleme, oleks kui piisav tõestus õppimisvõimele, aga noh, siit hüppab mõte jaanalindudele ja haugi mälule. Kas külmad arvutid võtavad me mälu kord üle ja teevad valikulisuses veaparanduse, eks näis. Aga arvutidki kuumenevad üle...
Ütlete "Draama" festivali raamatus, et Eesti teater ei saa olla parem kui eestlane ise. Tahaks ikka idealistlikult uskuda, et teatrilaval on miski, mille poole üles vaadata...
Ka Uku Masing oli eestlane. Meie teater võiks saada nii huvitavaks nagu Masing. Ja küllap ta kohati ongi. Kuigi "Palimplaste" pole keegi lavastada võtnud. Ka näiteks ajalehte teevad inimesed. Nende rahateenimise meetodid on kohati räpased, aga ma loen siiski ajalehte siis, kui ma tahan. Kui ei taha, siis ei loe. Inimesed võiksid kambakatest hoiduda ja teha oma valikud ise. Siin tahaks väga president Ilvese kombel Marcus Aureliust tsiteerida. Kas see on liigne idealism?
Kui VAT Teatri buss sattus Saksamaal avariisse, siis helises juba järgmisel päeval Tiina Rebase taskutelefon ja ajaleht nõudis avarii pilte, võimalikult veriseid ja kohe. Milline pettumus, et inimesed kannatada ei saanud...
Meediategelaste vastutus on isiklik vastutus, nagu ka kunstnike vastutus. Et kelle ees või? Kui surema hakkate, siis saate teada. Ma arvan, et mina isiklikult ei saa idealismi kaotada, sest siis langeks mu maailmapilt kokku. Aga kes saab?
Mainisite veel sealsamas raamatus, et hüsteeriat on palju - et ei saa isegi Sirpi ja Teater.Muusika.Kino lugeda?
Hüsteeria on selline tõbi, mille puhul keha teeskleb näiteks kõhuvalu, aga häda on hoopis näiteks hirmus. Niisiis teesklustõbi.
Ma pidasin silmas seda, et meie kultuuriväljaannetes ei tohiks ilmuda kirjutised, mis teesklevad, et on teatrikriitika, muljetused, mis teeskelvad, et nad on arvustused. Mulle meenub kuskilt, et hea tava nõuaks nagu lavastuse vähemasti kaks korda ära vaatamist, enne kui suu täis ja pliiats kätte võtta.
Sirp ja TMK võiksid jääda heale tavale truuks. Aga ehk ma liialdan.
Kuigi kui kriitiliselt ringi vaadata, siis selline teesklus on kuidagi... (mis kuidagi – ikka rahapakkide pärast, ikka hüve nimel, ikka mõnu silmas pidades...) märkamatult me olemisse sisse tilkunud. Seda on igas eluvaldkonnas uskumatul määral ja ka kunstnikena me ideedepuuduses kutsume muudkui üles "piire nihutama". Teatrimehena, ehk siis inimesena, kes teesklusest on oma elukutse teinud, on mul ehk sobimatu üles kutsuda igapäevaelus teesklusest loobuma, kuid tihti see kiusatus tekib. Ehk siis hüüdlause võiks olla, et: "Jätke teesklus teatrisse!"
Mis raamat teil öökapi peal praegu pooleli
on?
Paul Veyne "Kas kreeklased uskusid oma müüte?"
Mis on järgmine lavastus?
Minu järgmine lavastus on praeguste plaanide järgi soomlase Laura Ruohoneni "Üksik" Katariina Laugu ja Marika Vaarikuga. Ma olen ju ingeri sugu, aga pole lavastanud oma elus ühtki soome lugu. Kuidagi on nõnda läinud... Aga nüüd valetan ka. Hannu Mäkela „Härra Huu" ma siiski Ugalas kunagi lavale tõin. Järgmise aasta esimene uuslavastus Rahvusraamatukogu teatrisaalis on aga Peeter Raudsepa versioon Tammsaare ja Undi "Ma armastasin sakslast" loost. Peaosades Katariina Lauk ja Margo Teder. Aga see kõik on kinni selles, mida toob homne päev.
Üks hea tuttav just hiljuti imestas, et ta ei saa ikka üldse aru, miks inimestele meeldib filmi või teatrit teha. Miks paljudele seda vaadata meeldib, on selge, aga teha?
Teatritegu lavastajana on küllalt piinarikas ja ma ei ütlekski, et see mulle meeldib. Ma noorena kibelesin lavastajaks saama ja ma olla mõne koolikaaslase sõnul juba 4. klassis oma elukutsevalikut deklareerinud. See teekond - lavastajaks saamine - pole just roosipidu ja kui, siis tants vartel. See on väga üksildane, aga ka palju seiklusi pakkuv elukutse minu jaoks. Aga ma oma noortele sugulastele ei julgeks soovitada.
Ma tahan muidugi lavastada ja ma valitsen protsessi, seda ma võin öelda. Õnnestumise rõõm, olgu proovis või lõpptulemusena, kaalub siiski piina üles.
Olete ka põgusalt filmiteoga kokku puutunud, kuidas „Ruudi" muundumine stsenaariumist filmiks tundus?
Minu jaoks oli "Ruudi" tegemine huvitav seetõttu, et ma ei teadnud filmimaailmast midagi. Ja siis sain mingil hetkel aru, et seda, mida ma teatris olen õppinud, võib kinos kasutada. Ja nüüd ma kasutan kinos õpitut teatris. Aga ma tahan veel õppida, ehk siis kino teha. Ja küllap siis tuleb teha. Kui meister Rein Kotov tuleks operaatoriks, siis ma oleksin julge mees kino tegema küll. Ja koos Kaspar Jancisega on meil üks mõte isegi haudumas, aga eks näis.
Lõpetuseks veel üks selline mõte - 20 aastat lineaarses mõttes on üks sirge, tõusude ja langustega, aga spiraalses mõttes, iga päev, kui päike tõuseb, on uus päev. Ja inimene on muutunud iga hingetõmbe järel... Milline on selles igaveses muutumises teatri positisioon?
Teatri positsioon on elu pühitsemine. Teater on maailma järeleaimamise mäng. Teater võib aimata järele kõike, mida teeb keha. Ja siis ka kõike, mida teeb meel ja mõte. Ja seda vaadates tekib tunne. See tunne juhib sind su enese juurde. Ja sa oled sel retkel enesesse teistega koos. See on teatri suur võimalus. Teater on ikkagi vaba energia mäng ja elukestev õpe. Või leppimise mäng. Ja lõpuks ka loobumise mäng. Teater on kõigis oma olemasolu erinevates vormides kandnud ikkagi ühte sõnumit - Memento mori. Ja nii see jääb. See on teatri missioon ka täna. Minu jaoks.
*1987. aastal asutasid Tallinna Pedagoogilise Ülikooli tudengid (õpetajad Inna Taarna ja Härmo Saarm) VAT Teatri. Alguses tegutseti huviklubina, mille eesmärk oli üliõpilaste ja töötava noorsoo hulgas teatriharrastust edendada.
*Teisel hooajal pälviti avalikkuse tähelepanu suvise happeningiga Tallinna loomaaias. VAT Teater oli üheks päevaks „sisustanud" oma liikmetega loomaaia kõik tühjad puurid. Puuridel rippusid sildid „Bürokraat", „Kodustatud jalgrattur", „Töökas arhitekt", „Piketeerija".
*1989. aasta sügisel toimus VATi korraldamisel Eesti Draamateatris stuudioteatrite festival. Draamateatri ustest ja akendest lenduvate suitsupilvede (jälle väike happening) peale kihutasid kohale tuletõrjujad. Festivali avanud Evald Hermaküla rahustas aga kohalviibijaid sõnadega: „Midagi hullemat teiega juhtuda ei saa, kui et kunagi hakkate tegema samasugust kunsti nagu majas, mille ees parajasti seisate".
*1990. aasta kevadel formeerus VAT Teatri tollane põhitrupp, kuhu kuulusid Aare Toikka, Dajan Ahmet, Aarne Mägi, Rein Kirss, Marika Vaarik, Tiina Rebane, Ants Lusti ja Hiie Fluss. VAT mängis palju lastele, sooviga leida ja kasvatada omale publik.
*90ndate keskel hakkas entusiasmi pealt tegutsenud teater vaikselt väsima. VATi värskendamiseks kutsuti külalislavastaja Rootsist, Lasse Akerlund, kes tegi eesti muinasjuttude põhjal lavastuse „Tondi Tõnu".
*1997. aastal sai VAT verevahetust ja trupiga liitusid Janek Sarapson, Margo Teder ja Tanel Saar. Sel ajal algas ka koostöö Merle Karusooga („Laste riskiretk", "Save Our Souls"). Jätkusid lasteetendused (lavastajateks Mart Kampus jt).
*VATi jaoks murranguline 15. hooaeg avati rootslase Bengt Anderssoni ülimenukaks kujunenud lavastusega „Lend üle ookeani", millest sai aastateks VATi peamisi ja auhinnatumaid festivalilavastusi. Seda näidati Venemaal, Saksamaal, Prantsusmaal, Rootsis, Norras, Leedus ja Taanis.
*5. oktoobril 2001 avati Christian Römeri lavastusega „Jumal on DJ" Rahvusraamatukogu teatrisaal. Teater sai lõpuks oma väikese kodulava.
*2002. aasta tõi VATile ka kodumaise tunnustuse - Eesti Teatriliidu Salme Reegi nimeline preemia anti tervele teatrile 2001. aasta repertuaari eest.
**2003. aastal tõi Raimo Pass lavale Mart Kivastiku näidendi „Teener". Algas ka tihedam koostöö vabakutseliste sekka astunud näitlejanna Katariina Lauguga.
*17. hooaeg tõi VATile ja tervele Eestile kaks tipplavastust. Esietendusid rahvusvahelised koostööprojektid „Kolumats" (Christian Römer) ja „Kalevipoeg" (Markus Zohner). „Kalevipoega" mängitakse siiani, lavastus esindas Eesti teatrit ka Göteborgi raamatumessil ning varsti sõidetakse külalisetendustele USAsse. Oma lavastajadebüüdi tegi kirjanik Urmas Vadi („Kohtume trompetis!").
*18. hooaja avaesietenduseks oli „Pál-tänava poisid", mille lavastas teatritööle naasnud Toikka. Algas ka Toikka töö foorumteatri žanris - „Klammi sõda" tõi Maarika Vaarikule mitu auhinda.
*2005. aastal esietendus Shakespeare'i „Torm" (Bengt Andersson), Tallinna Kunstihoones mängiti Kadi Tudre juhtimisel noortenäidendit „Kick & Rush".
*2006. aastal liikus teater Christian Römeri lavastusega teatrisaalist välja - „Meeste varjupaika" mängiti Tallinnas Viru Keskuses. Eesti Teatrikriitikute Ühendus andis oma Hea Teatri auhinna Toikkale tema viimase aja lavastuste eest.
*2007. aasta kevadel pälvis Toikka lavastuse „Väike merineitsi" eest Eesti Teatriliidu Salme Reegi nimelise preemia.
*21. hooaja avas VAT Teater Tartus draamafestivalil, kus mängiti kolme lavastust: „Väikest merineitsit" - laste- ja noorteprogrammis; „Klammi sõda" - võistlusprogrammis; „Meeste varjupaika" - põhiprogrammis.
*12. oktoobril 2007 tähistab VAT Teater KUMUs oma 20. aastapäeva. Mängitakse "Kalevipoega" ja esitletakse Rait Avestiku raamatut, mis on ka selle ajaloo-ülevaate aluseks.
