Jedermann ist Easterman

Vaino Vahing jälgis Vanemuise uut thrillerit psühhiaatripilguga;Anthony Horowitz. “Aju jaht”.;Tõlkija Hannes Villemson;Lavastaja Ain Mäeots;Kunstnik Silver Vahtre;Osades Indrek Taalmaa, Riho Kütsar, Karin Tammaru.

Aju jaht” – võib olla ka selline peal­kiri, kuigi tõlkija Hannes Villemson on pakkunud mitut võimalust: “Ajujaht”, “Ajupesu”, “Ajuloputus”, “Meele­pete”, “Meeltesegadus”, ja seda on lubanud originaali tiitel “Mindgame”. Olgu, kui juba midagi jahtida, siis ikka aju.

Olin enne vaatamist teksti lugenud. Sisu, õigemini temaatika, tundus veidi ajast ja arust. Viited Morenole, isegi kadunud inglise psühhiaatrile Ronald Laingile (vt Loomingu Raamatukogu “Omadega puntras!” Paul-Eerik Rummo tõlkes) ja teistele vähemtähtsatele psühhodraama ideoloogidele ning antipsühhiaatritele (vt David Cooperi “Anti­psy­chiat­ry”), tundusid kuidagi hiljaks jää­nu­tena. Lohutuseks aga mõtlesin, ehk see tundub nii ainult mulle kui kunagisele psüh­hiaat­rile ja psühhodraamahuvilisele. Tahtsi­me Her­ma­küla ja Undiga kunagi ka Tartu psühhiaatriakliinikus psühhodraamat katsetada, ja samuti vaimuhaigetega. Loomulikult tundus see tollal utoopiline, ja seda eelkõige kliiniku juhtkonnale (vt “Hermaküla”, Ilma­maa, Tar­tu 2002, Hermaküla nekroloog Vaino Va­hin­gu sulest). Niipalju siis filosoofiat.

Näidendi juurde asudes leidsin, et see on kirjutatud meisterlikult, kuigi veidi “käsitöölikult”, aga seda ka heas mõttes. Filosoofiline taust mind enam ei huvitanud, kuigi jäin kindlaks, et meetodi valik, s.t psühhodraama vormi valamine on ikkagi aegu­nud. Meenusid “Lend üle käopesa” ja “Voo­nakeste vaikimine”, “Hannibal” jt. Ja leidsin, et kui sellise koega teatriteksti miski päästab, siis ainult näitlejate hiilgav mäng. Lavastajale esialgu ei mõelnud.

Paratamatult pean paari lausega näidendi sisu ümber jutustama: üks kirjanik saabub vai­mu­haigetest kurjategijate kinnipidamiskohta, et kirjutada oma järjekordne raamat sari­mõrt­­sukast Easter­ma­nist. (Meenusid nõu­ko­gudeaegsed psühhiaat­ria erihaiglad taoliste süüdimatuks tunnista­tud vaimuhaigetest kurjategijate jaoks – Tðern­jahhovski jt. Muide, seal peeti kinni ka riigivastaseid “teisitimõtlejaist” kurjategijaid ning oma­volilisi piiriületajaid.) Teda võtab vastu haigla juht, doktor Farquar, kes, nagu hiljem selgub, polegi see, keda mängib, vaid hoopis sarimõrtsukas ise ning kes hakkab kirjanikku nii vaimselt kui füüsiliselt piinama.

Et aga psühhodraama jaoks on seda vähe, siis selgub lõpuks, et doktor pole sarimõrtsukas, vaid pärisdoktor, ning koos teise doktoriga viivad nad kirjaniku suhtes läbi psühhodraamat, mis lõpeb sellega, et kirjanik tunnistab ka end sarimõrtsuka rolli vääriliseks ning kaotab identiteedi. Ning kogu see mäng oli üks psühhodraama seanss, vastukaaluks bioloogilise psühhiaatria bioloogilistele (psüh­­hofarmakoloogilistele) ravimenetlustele.

Ja nüüd, kuidas see laval teoks sai? Näilist haiglajuhti dr Alex Farquari mängis Ind­rek Taalmaa, kirjanik Mark Stylerit Ri­ho Kütsar ja õde Plimptoni Karin Tamm­aru. Kujundas Silver Vahtre ning lavale pani Ain Mäeots. Ning tegi seda thriller’i nime all. Tõsi, ma ei tea täpselt, mida thriller tähendab, nii kinos kui teatris. Kas thriller’is on ka midagi tõsiseltvõetavat või on see ai­nult meelelahutus? Ja see polegi vist tähtis.

Kuidas siis asi laval ilmet võttis? Üt­len ette, et esimene vaatus oli igav. Loodetud “hiilgav näitlejate mäng” jäi tulemata? Miks, ja miks ma kohe nii kriitiline olen? Kuigi ma teksti põhjal ei lootnud midagi erilist, olin siiski veendunud, et etendus on huviga jälgitav. Huvitav ei olnud sellepärast, et näideldi traditsioonilises psühholoogilises realismis, mis iseenesest pole ju halb näitlemisviis, kuid mitte selle tüki jaoks. Sellest aga johtus, et näitlejad ei saanud täpselt aru, keda mängida ja milliste rõhkudega, ning tulemuseks oli veniv farss, grotesk. Kadus vaimukas tekst, dialoogi teravus. Asi venis tund ja kakskümmend minutit ning paljudele vaatajatele tundus, justkui oleks näidend ära lõppenud.

Hiljem on lavastaja Ain Mäeots era­vest­lu­ses öelnud, et see oligi kavatsuslik, et esi­mene osa oli just nii ja just groteskselt mõeldud. Oli, mis oli, kuid ka groteskil peab (laval kindlasti) olema tempo, groteski rütm. Seda aga ei olnud. Vaheajal mõtisklesin, kuidas Mäeots teise osa lavastab.

Teine osa oli teises registris. Tekst oli juba algselt tõsisem, filosoofilisem, kuna tuli tõestada, et igamees meist (Jedermann) võib sisimas olla samasugune kui sarimõrtsukas Easterman või meile dokumentaalfilmist ja kirjandusallikatest (vt Lembit Auväärti “Õigus­seksuoloogia” 1997, lk. 208) tuntud Andrei Tði­katilo. Tekstis muide, on Horo­wit­zil see ka õnnestunud, tõsi, demagoo­giliste psühhodrama­tur­giliste võtetega, mis kirjanikule on ju lubatud. Ja näitlejatel see tõestus õnnestuski, ning niivõrd usutavalt, et mind kui kunagist psühhiaatrit miski ei häirinud. Polnud mingit psüh­hopato­loo­gilist libastumist – mäng käis psühhodraama reeglite järgi. Seepärast vaatasingi teist osa nagu teist näidendit.

Poleemika korras, enda õigustuseks kas ­või selline tähelepanek, et kui esimeses osas naeris publik leidliku dialoogi sisu üle, siis teises osas mitte, sest mis laval toimus, oli niivõrd tõsine mäng. Ja nüüd juba heas mõt­tes – psühhodraama. Ning vaatajale sai selgeks, et vaimutegevuse normi määratlemisel mängivad suurt rolli sotsiaalsed kriteeriumid, s.t avalik arvamus võib igaühest meist teha vaimuhaige, loomulikult, kui mängus on osa­vad psühhiaatrid.

Isegi pikema psühhiaatrilise in­terv­juu või siis kohtlemise (rääkimata psüh­ho­draama seansist) teel võib isiku nii kaugele viia, et ta kaotab oma identiteedi, ning me või­me teda tunnistada vaimuhaigeks ning omis­tada talle, õigemini osatada, üks­kõik mil­lise sotsiaalse rolli, olgu see siis president, väe­juht või sarimõrtsukas. (Seda võtet on prak­tiseerinud ka mõnede riikide, diktatuu­ri­de uurijad ja prokurörid, viies süüdistava nii kau­gele, et ta lõpuks tunnistabki ennast süüdi.)

Kõik ju muutub, ja loomulikult ka soot­siumi diagnostilised kriteeriumid määratlemaks meid normaalseks või vaimuhaigeks. Mis sada aastat tagasi oli vaimutegevuse kõrvalekalle, on praegu norm, võis siis vähemalt norm neuroosi tasemel. Ja see oligi minu ar­vat­es selle psühhodraama sihteesmärk, ning seda lavastus ka õigustas.

Ma ei ole päriselt nõus lavastaja Ain Mäe­otsa kartliku hoiatusega, et nõrganärvilistel (lapsed välja arvatud) ei soovitata seda näidendit vaadata. Kunstiliselt, esteetiliselt teos­tuselt ei olnud minu arvates küll midagi sellist, mis sellise tabu tingiks. Vastupidi, oli ju näidendis palju juttu lapsepõlve üleelamiste osast isiksuse hilisemas arengus ja muudki, mida ka nõrganärvilistel tasuks kõrva taha panna.