Jennifer Vanderbes "'Lihavõttesaar"'
Ülikoolis üritati mind veenda, et teadus võib
tegelikult hullult põnev olla. Jennifer Vanderbes professorite
püüdlustele omalt poolt küll kuidagi kaasa aidata pole
viitsinud. Või tahtnud. Või osanud. Samas võib viga olla
ka minus endas. Ma lihtsalt suhtun kohutavalt suure eelarvamusega
peategelastesse, kelle kõige suurem huviobjekt maailmas on
õietolm.
Siiski ei tihka ma selle megateose kohta (ja ma ei
mõtle siin ainult lehekülgede arvu) ka väga kehvasti
öelda. Selle sisu on ju üsna aukartustäratav. On ajaloolisi
fakte, evolutsiooniteooriat, palünoloogilisi termineid ja
võõraid keeli. Ja kui tegelastel kõigest eelnimetatust
pisut aega üle jääb, siis võtavad nad ette
üht-teist, mida saab isegi raamatu sündmustikuks nimetada.
Kusagil loo keskpaigas hakkas mulle tunduma, et Jennifer Vanderbes
on mingi üliinimene. Ainus viga, mille autor Lihavõttesaarest
kirjutades tegi, oli see, et ta ei kirjutanud kahte raamatut.
Kahte
eraldi raamatut – üht ilukirjanduslikku ja teist
populaarteaduslikku. Sest ükskõik kui kaasahaaravad võivad
kahel eri ajaperioodil Lihavõttesaarele sattunud naistegelaste
elukäigud ka olla, ei jaksa neid jälgida, kui paketiga tuleb kaasa ka
lehekülgede kaupa Darwini teooriat, ladinakeelseid taimenimesid ja
üksikasjalikku käsitlust eri liikide õietolmust...
Kui raamatu tagakaanel poleks lubatud suurepärast
lõpupuänti, oleks see arvustuski tõenäoliselt
kirjutamata jäänud. Aga katsuge teiegi end sellest kõigest
läbi närida. Lihtsalt seepärast, et näha, mitmendal
leheküljel suudate teie selle suurepärase puändi ära
jagada.