Jim Arrow ja The Anachrones “Jim Arrow & The Anachrones”

Jim Arrow ja The Anachrones
“Jim Arrow & The Anachrones”
(Eesti Rock Antoloogia)
Vana kassett (ja vinüülplaat) nüüd CD-l, koos lisalugudega.

Ma arvan, et vähemalt korra muigab seda plaati kuulates igaüks – nostalgiast võib-olla, soojast meeleliigutusest ehk koguni, üleolekust küllap ka. Arrow ja Anachrones on üleilmse popmuusikaloo seisukohalt tarvilik kurioosum – Eesti bänd, kes sulatab endasse Briti rock’i kaudu filtreeritud amerikanisme. Tarvilik jah, sest seesugune tuhnimine n-ö võõrastes juurtes, igasugune lokaalne unelm globaalsest mõjujõust annab kokku oma­moodi kõikvõimsa kultuurilise tsemendi. Ja Eesti taasvabanemise aegu 90ndate algul oli see kuuluvustahe ka omamoodi poliitiline deklareering.

Aga Anachrones tegi seda nii ilma triumfeeriva õhina kui kaalutletud künismita. Nende idealismis oli pigem midagi nukrat, sest idee ise, too unistuste ja fantaasiate rock-muusika oma mütoloogilises mõõtmatuses, oli tollal juba kõikjal kustumas. Kui bänd kohale jõudis, oli pidu läbi, tuled kustutatud ja käes aeg koju minna. Ja see nende rock saigi väga tubane, varjamatult plaadikogu kallal nokitsedes kokku pandud.

Tulemus ise on nii ja naa. Skeem voolujoonelisest kitarrist ja hoolikalt mõõdetud rütmiloogikast annab pea igale loole lootustandva alguse, kuid töötab kokkuvõttes siiski vaid siis, kui sinna ka midagi kõneväärset peale ehitatakse – näiteks “Steel Town Puppet” või “Strangeman”. Seda enam on mõni kõrvalekalle – kas või vokaalselt Duran Durani meenutav “Smiling Devine Dancing Shiva” – vähemalt lõbus. Ja kuigi plaadi lõpulugu “A Different Story” pole iseenesest teab mis, leiab ta Anachronesi püüdlikule formalismile lahkumiseks sobiva atmosfäärilise house-tonaalsuse.

6