02.08.2007, 00:00
Joachim Bornschein "'Gestapo ülem Heinrich Müller"'
Olion, 2007;184 lk.;Tõlkinud Tiina Aro
Joachim Bornschein
“Gestapo ülem Heinrich Müller”
Tõlkinud Tiina Aro. Olion, 2007. 184 lk.
Riikliku Salapolitsei ülem Heinrich Müller (1900–?) oli üks mõjuvõimsamaid Kolmanda Riigi (1933–1945) jälitus- ja karistusaparaadi esindajaid ning asus 1939. aastal juhtima Riigi Julgeoleku Peaameti IV osakonda. Müller langetas arvukalt erimenetlust ja hukkamisi puudutavaid otsuseid, samuti osales tarmukalt “juudi küsimuse lõpplahendusele” (Endlösung) pühendatud Wannsee konverentsil.
Olgu kohe ära öeldud, et Müller, keda nõukogude klassikalises spioonifilmis “Seitseteist kevadist hetke” polkovnik Issaev korduvalt üle kavaldas, oli tegelikult veelgi huvitavam isiksus. Müllerit ei õnnestunudki pärast Teist maailmasõda tabada (isegi mitte Iisraeli välisluuretalitusel Mossadil), vähemalt ei ole seni tuvastatud mingeid kindlaid asitõendeid.
Võiks muidugi esitada küsimuse, mida monograafia autor paraku kõikehõlmavalt ei esita: kuidas Mülleriks üleüldse saadakse? Sellele küsimusele saab pea ammendava vastuse saksa-juudi filosoofi Hannah Arendti (1906–1975) uurimustest, eelkõige tema teostest “Totalitarismi päritolu” ning “Eichmann Jeruusalemmas”. Neis selgub, kui triviaalselt-igavalt motiveeritud võivad olla inimsusevastased kuriteod. Nii Heinrich Müller kui ka Adolf Eichmann (1906–1962) olid eelkõige truud-töökad käsutäitjad. Isiklikku aspekti oli nende käitumises vähe või üldse mitte.
Raamat on kirjutatud kuiv-asjalikus stiilis, filosofeerivatele üldistustele ei ole jäetud just palju ruumi. Kahjuks. Samuti võinuks ulatuslike lisade lõpus olla üks enam-vähem põhjalik nime- ja koharegister.
“Gestapo ülem Heinrich Müller”
Tõlkinud Tiina Aro. Olion, 2007. 184 lk.
Riikliku Salapolitsei ülem Heinrich Müller (1900–?) oli üks mõjuvõimsamaid Kolmanda Riigi (1933–1945) jälitus- ja karistusaparaadi esindajaid ning asus 1939. aastal juhtima Riigi Julgeoleku Peaameti IV osakonda. Müller langetas arvukalt erimenetlust ja hukkamisi puudutavaid otsuseid, samuti osales tarmukalt “juudi küsimuse lõpplahendusele” (Endlösung) pühendatud Wannsee konverentsil.
Olgu kohe ära öeldud, et Müller, keda nõukogude klassikalises spioonifilmis “Seitseteist kevadist hetke” polkovnik Issaev korduvalt üle kavaldas, oli tegelikult veelgi huvitavam isiksus. Müllerit ei õnnestunudki pärast Teist maailmasõda tabada (isegi mitte Iisraeli välisluuretalitusel Mossadil), vähemalt ei ole seni tuvastatud mingeid kindlaid asitõendeid.
Võiks muidugi esitada küsimuse, mida monograafia autor paraku kõikehõlmavalt ei esita: kuidas Mülleriks üleüldse saadakse? Sellele küsimusele saab pea ammendava vastuse saksa-juudi filosoofi Hannah Arendti (1906–1975) uurimustest, eelkõige tema teostest “Totalitarismi päritolu” ning “Eichmann Jeruusalemmas”. Neis selgub, kui triviaalselt-igavalt motiveeritud võivad olla inimsusevastased kuriteod. Nii Heinrich Müller kui ka Adolf Eichmann (1906–1962) olid eelkõige truud-töökad käsutäitjad. Isiklikku aspekti oli nende käitumises vähe või üldse mitte.
Raamat on kirjutatud kuiv-asjalikus stiilis, filosofeerivatele üldistustele ei ole jäetud just palju ruumi. Kahjuks. Samuti võinuks ulatuslike lisade lõpus olla üks enam-vähem põhjalik nime- ja koharegister.