Joel Levy. „Kadunud aarete atlas"
Tavaliselt seostub aarete kui niisuguste mõiste kullast ja hõbedast valmistatud esemetega.
Säärasele ühekülgsele kujutelmale on Joel Levy raamat oluliseks täienduseks. Teos jaotub peatükkideks: maetud aarded; kuninglikud aarded; kunstiteosed ja reliikviad; uppunud aarded; salapärased aarded. Lisaks esitatakse tänapäevane aarete juriidiline definitsioon.
Õnneks ei piirdu autor leidude-reliikviate kirjeldamisega, tema arusaama hulka aaretest kuuluvad näiteks Vana-Pärsia Ahhemeniidide dünastia ühe peallinna Persepolise igati muljetavaldavad varemed ning islamistlike Talebani vandaalide poolt hävitatud Afganistani rahvuslik aare - Bamiani Buddhad.
Loomulikult pühendatakse palju tähelepanu ka klassikalistele aardeleidudele: nii pajatatakse ekspressiivselt seni lahendamata Merevaigutoa saladusest, Maikopi ja Amudarja kuldaardest, Mildenhalli hõbevarandusest ja veel paljudest teistestki hämmastavatest leidudest. Mind mõnevõrra häiris briti teadlase liigne kontsentreeritus Inglismaale ning Iirimaale.
Kuninglikke aardeid juhatab loomulikult sisse ainsa praktiliselt puutumatuna säilinud Egiptuse vaarao, Tutanhamoni hauakambri avastamise lugu ning sealt leitud hauapanuste linnulennuline kirjeldamine. Samuti on informatiivne Heinrich Schliemanni (1822-1890) Trooja, nn kuningas Priamose aarde ning Mükeene valitseja Agamemnoni kuldmaski väljakaevamise lugu. Lisatud veel intrigeeriv puänt maski võimalikust võltsimisest. Viimases kahtlen kohe väga.
Vanade Idamaade despootide raamatukogude-arhiivide kirjeldusest on aga karjuvalt vajaka.
Näiteks hetiidi kuningate kiilkirjalise arhiivi avastamine Hugo Winckleri (1863-1913) poolt 1906. aastal, Tell el-Amarna diplomaatilised savitahvlid vaarao Ehnatoni valitsemise ajast (u 1351-1334 eKr) või Assüüria kontinentaalimpeeriumi valdja Aššurbanipali (valitses umbes 668-627 eKr) raamatukogu väljakaevamise asjaolude edastus. Tegu on ju unikaalsete vaimuaaretega!
Päris põhjalikult jutustatakse legendaarsetest fenomenidest: müütilise Eldoraado, Jahve Seaduselaeka, Tžingiz-khaani hauakambri, Püha Graali, katarite ning templirüütlite sala-aarete jms otsinguist. See sfäär jääb aga pigem ulme valdkonda.
Mind paelusid autori arutlused Parthenonist, skulptor Pheidiase loodud antiik-kreeka peajumala Zeusi kuju oletatavast väljanägemisest ning Phaistose kettale kirjutatud hieroglüüfilise kirja tähendusest. Just neis on põnevus ja ratsionaalsus kõige enam tasakaalus.
Muinaskultuuridest huvitunud lugejatele soovitan raamat läbi lugeda. Kuid mõistagi vaid algatuseks, maailmas leidub sel teema hulganisti põhjalikumaid raamatuid.
