Jõelaevaga mööda Amazonast

Maailma suurimas jões võib ujuda mureta – krokodillid ja piraajad inimest reeglina ei puuduta, kinnitab Ingvar Luhaäär.

Viis lennutundi São Paulost – see annab ühtlasi aimu Brasiilia suurusest – ja siis laskume troopikale nii iseloomulike suurte valgete pilvetupsude vahelt lennuväljale kesk vihmametsa.

Reisisin sedakorda Soome firma Olympiaga. Üks Eesti reisikorraldaja pakub küll ka sarnast marsuuti ja märksa odavamalt, kuid nende programm tundus Manause koha pealt täiesti ajuvaba: kohe padrikusse indiaanlaste juurde ja miljonilinna, kus on Eiffeli projekteeritud hooneid ja kuulus ooperiteater ( omal ajal laulis seal Carusogi), ei põigata isegi mitte korraks sisse. Ei maksa arvata, et turistina võiksid saada kontakti eheda indiaanikultuuriga, kõik see, mida sulle siin selles osas ette söödetakse, on butafooria, ja seda silmas pidades tundub mulle hoopis vaatamisväärsem suurlinn troopikas, mida ümbritseb läbitungimatu vihmamets – nagu eraldatud saar, kuhu pole maismaateid. Tõsi, paarkümmend aastat tagasi ehitati valmis maantee São Paulosse, kuid nüüdseks on see juba ammu kasutamiskõlbamatuks muutunud, maalihked ja paduvihmad on teinud oma töö: kus on sild ära uhutud, kus kogu teetamm. See võib olla manauslastele omamoodi kurb elamus: võisid juba sõita autoga kaugele-kaugele, kas või Rio de Janeirosse – ja nüüd on see võimalus jälle kui käega pühitud.

Teadsin, et Manaus on miljonilinn, kohale jõudes selgus aga, et seal on juba kaks miljonit elanikku. Kuigi linna sajanditagune hiilgeaeg on ammu möödanikku vajunud, areneb elu siin omasoodu edasi.

Muide kohapeal  osutus kõik teistsuguseks kui olin kujutlenud.

Arvasin, et küllap siin on madalad soised kaldad ja sõitu Amazonasel kujutlesin sellisena, et libiseme laeval aeglaselt edasi ja kahel pool suurte puude ladvus võib näha loomi ja linde, eriti muidugi ahve ringi hüppamas. Ei midagi sellist! Kaldad on kõrged, roosad liivakivipaljandid, pinnavormid sarnased meie Haanjamaaga. Kuigi ookea­nini on veel 1600 km, on jõgi siin juba 16 kilomeetrit lai.

Niipalju siis puulatvadest kahel pool. Teeme jõelaevaga tiiru sinna, kus Amazonasesse suubub Rio Negro. Nagu nimi ütleb – Mustjõgi. Päris kaua aega voolavad kõrvu ja segunematult selle jõe mustad ja Amazonase helepruunid veed.

Manause rikkusele pani sajand tagasi aluse toorkummi nõudlus maailmaturul. Need olid ajad, mil manauslased ei vaevunud enam isegi mitte oma musta pesu kasima, vaid saatsid selle Euroopasse pesta.

Euroopast toodud materjalidest ehitati ka uhke ooperiteater, isegi kivid veeti kohale Belgiast.

Siis aga õnnestus kellelgi karmile keelule vaatamata kummipuuistikuid välja viia, puud hakati kasvatama mujalgi troopikas, kõige tipuks leiutati veel kunstkautšuk ja Manause muinasjutulised tulud kuivasid kiiresti kokku. Tühjaks jäänud ooperimajas elasid vahepeal kodutud. Nüüd on uhke hoone restaureeritud ja avatud ekskursioonidele. Manauses võib näha ka imekeni troopikamaa villasid: muidu nagu villad ikka, kuid siinse taimeriigi lopsakus ja mitmekesisus võimaldab luua maja ümber tõesti fantastilisi taimekooslusi.

Kolm ööpäeva sõitsime jõelaeval ülesvoolu, tehes aeg-ajalt retki maale. Vihmametsas jättis kõige sügavama mulje kohtumine valge ­lootosega. Rüsisime padrikus edsi, jalad aeg-ajalt üsna kõvasti  pruuni mudasse kleepumas, nii et hakkasin juba kahetsema, et olin sellele retkele tulnud, kui ühes väikeses madalamas lohus – seal ta oligi, pisikeses lombikeses oma suurte lehtede vahel üksik lootosõis, suur nagu pesukauss. Sellisest vaatepildist võib valgustatuks saada.

Õhtupimed uses asusime paati ja hakkasime sõitma mööda kaldaääri lootuses kohata kaimaneid, siinseid krokodille ja muid olevusi.

Kohalik giid valgustas taskulambiga puulatvu ja korraga lõid seal särama kaks punast tulukest.

Sõitsime lähemale: suur valge öökull.

Valgusest pimestatult ei osanud ta midagi ette võtta ja pidas paremaks oma oksal edasi kükitada. Vahetpidamata kostis kõrvulukustav konnade krooksumine. Paadimees sõidutas meid ühte teise kaldasoppi – seisvasse vette, lootoste vahele; konnade krooksumine lõi sealgi üle pea, kuid hoopis heledahäälsem.

Kuigi jõekaldad olid enamasti üsna kõrged, nägime inimeste eluasemeid õige harva, veel harvemini suuri külasid. Ühe seesuguse keskel troonis imelik punaseks värvitud eterniitkatuse ja torniga pikk-pikk ehitis, tuntud peruu kunstniku Francisco Grippa eluase, mis on ühtlasi ta näitusesaal ja müügisalong. Hiljem edasi sõites nägime mitmel pool hotellides seintel Grippa maale. Kunstnik juhatas meid istuma ja küsis lahkelt, kes mida soovib, õlut või kokat, tutvustas ka oma noorukest naist (see pidi olema tal seitsmes abielu) ja tütart.

Kõik vanemad lapsed on leidnud juba väärika töökoha sünnikodust kaugel, kes Limas, kes Californias. Tube on majas palju ja need on avarad, kuna külma kunagi pole, siis seinte poolest ka üsna küünimeenutavad. Küllalt on ruumi ka väljapanekuteks: seintel kõikjal maalid, graafilised lehed. Kunstnik ise osutab käega laias kaares: kui meeldib, on tore, võite ka osta, kui ei meeldi, ei maksa ju öelda...

Kahtlemata on Grippa silmapaistev kunstnik, ta teostes on tugev pinge: piraajakala verevaenuline nägu, filigraanselt välja joonistatud vana indiaanlase paljunäinud nägu.

Tunnustan tema meisterlikkust, kuid ei osta – pole minu maitse. Kogu meie seltskond ostis paar graafilist lehte, ilmselt sai lahke peremees sellega tasa vaid kostitamise kulud, kuid küllap käib siin ka paremaid ostjaid, eriti jänkisid, igatahes näib joviaalne kunstnik niiviisi turistidest päris kenasti ära elavat – selline vägev loojaisiksus kesk Amazonase jõgikonda.

Iqitosi linnale lähenedes hakkavad jõeäärsed asulad suurenema.

Kohati on need üsna armetud, meenutades jõkke laskuvaid prügimägesid, millele on peale ehitatud lauapindudest osmikud, mis kõik juba ammu luitunud. Kui sellises kohas tuli lahti pääseb, lööb terve küla kiiresti lõõmama, kustutamisele ei maksa mõeldagi. Elanikud jõuavad küll enamasti tule haardeulatusest pageda, kas või hüppavad jõkke, kuid ikka on kusagil toanurgas mõni joodik pikali ja – mis veel traagilisem – mõni ema on oma asju ajama minnes väikesed lapsed luku taha pannud.

Amazonas on ilmselt tulevikumaa – tohutu ala üsna soodsat neitsilikku elukeskkonda. Ta asub küll sama hästi kui ekvaatoril, kuid niiskuse ja sagedaste, kuid siiski üsna lühiajaliste sadude tõttu pole nii palav kui mõni kõrb või poolkõrb samal laiuskraadil.

Enamasti on siin ikka natuke üle või alla kolmekümne soojakraadi.

Karta küll on, et kui asustus tiheneb, väheneb sedamööda jõe praegune kalarikkus ja ilmnevad muudki saastumise märgid. Praegu võib igatahes Amazonases veel vabalt ujumas käia, kaimanitel ja piraajadel on piisavalt traditsioonilist toitu ja inimesi nad ei puutu.