Jõgevalt paadiga Tartusse

Seltskond arhitekte läks Emajõge pidi reisima. Matkapäevikut pidas Eve Arpo.

Teada värk – käi enne Nuustakul ära ja alles siis tiku kaugemale. Ja kui Nuustakul on käidud, siis mine sinna paadiga. Jõgesid on Eestis piisavalt, et aerutades, mõlatades ja sõudes ringi liikuda. Vali vaid Eesti 163 jõe hulgast endale sobivad ja kogu seltskond kokku. Väikese vihjena lisaks, et Soomaa jõed, Pärnu jõgi ning Emajõgi on suhteliselt vaiksed, väiksematel jõgedel kevadise suurvee ajal saab see-eest ka kärestikke proovida.

Meie reis algas 9. mail, sest järgmisel päeval lõppes haugipüügikeeld. Startisime Balti jaamast varahommikuse Valga rongiga. Kokku oli lepitud, et minek on liinil Jõgeva-Tartu. Google’is kokku toksitud distants näitas reisi pikkuseks120 km.

I päev – paadid vette

Kahe ja poole tunnise rongisõidu ajal vaatlen lõputut vetevälja metsa vahel, silme ees on kujutluspilt lirtsuvatest botastest, mis mul jalas on – hakkab veelgi külmem. Meie peatus – Jõgeva. Mina saan endale poest uhiuued rohelised botikud, Miku seanahast punased kindad ja Jaanus paki naiste suitsu. Laskume linnatänavast alla Pedja jõe äärde, pumpame paadid täis ning läheme veele. Seltskond koosneb kümnest inimest, kes võtavad kohad sisse kolmes kahekohalises paadis ja ühes neljakohalises luurepaadis.

Reis on muhe – siin-seal jäävad jõe äärde majapidamised, kuskil lehvitab proua kasvuhoone kõrvalt, maakaevamise vahele selga sirutades, ja teatab, et elu läheb hästi. Möödume sinise ämbri ja rattaga kalurist, kes alustab kalamehejuttu nii ja nii mitme kilosest. Teele jääb ka paar paisu, millest peab paadid üle tassima. Sekka sutsuke vihma, rahet ja päikest ning kui on aeg maanduda telkimiseks, ilmub, nagu jumala kingitusena, keset inimasustusetust nähtavale mahajäetud maja. Päevamenüü näitab spagetisid ja vorsti, magustoiduks kala. Öösel leitakse lakast surnukirst koos kratiga ning hommikul on üldiseks imetlusobjektiks pikk ja peenike uss.

Kirst on ilusast jämedast lauast, kratti näen elus esimest korda, samas ei teki kahtlustki ta eheduses.

II päev – mehed vette

Stardime koos päikesega. Esimese vahejuhtumina läheb üks paatidest kivi otsas ribadeks. See tähendab kahte tundi nõelumist ja liimimist, kulub ära kogu paadi paranduskomplekt. See-eest saab paat endale puust isetehtud “pingi” ja mõla. Puurmani poolele läheb asustus tihedamaks. Turismi arendatakse siin kopa ja ehitusmeestega – möödume pooleldi valmis olevast kahekorruselisest hotellist. Lootuses leida joogipoolist teeme Kursis peatuse. See on tore-kummaline koht koos 1648. aastal ehitatud kirikuga, mida valgustatakse elektri asemel küünlalühtritega; sügava allikaga, kaevuga, milles on linnupesa väikeste munadega.

Sõit läheb edasi Puurmani poole. Külapoest leiame vahuveini, kohukesi ja õlle. Jõe kaldal teeme koosoleku ja otsustame kaarti tudeerides, et Tartu on liiga kaugel. Variantideks on sõita kuni Palupõhjani, mis on esimene autoga ligipääsetav asustatud punkt, või keerata Emajõest hoopis paremale Võrtsjärve poole. Otsustame viimase kasuks. Enne minekule asumist astub juurde kohalik politseipatrull – otsib purjus külanaist.

Otsustame kuulutada teise päeva lõpetatuks Kirna torni juures. See on viimane autoga ligipääsetav koht. Ööpimeduses on näha punaseid ja kollaseid tulukesi usse otsimas – vaja enne hommikut unnad vette panna. Magama minnakse, kuidas keegi – mõni torni, mõni paadi alla, mõni koormakatte v arju.

III päev – hallimast hall

Kõrvad fikseerivad vihmakrabina. Silmi avamatagi näen hallimast halli taevast. Alustan päeva joogasessiooniga tornis. Taustaks seletab kägu midagi metsas. Silmad näevad, kuidas taevas heledamaks ja heledamaks läheb, vihma kallab aga ikka samamoodi.

Menüüs on pakisupp. Vahepeal kuivaks ning jälle märjaks saanud suitsud pannakse lõkke äärde kuivama. Pakime laagri kokku, et sukelduda looduskaitsealale. Selga saab kampsun, jope, polü­pro­peenist pikk pesu, pükste külge teibitud säärtega kummikud, mitmed sokid, vihmakeep, kapuuts – alles siis on hea ja soe olla. Kogu päeva jooksul kohtame kahte kalameest, haigrut, parte, kobrast ja veel mõningaid tuvastamatuid väikseid tegelasi. Inimasustus puudub ja kala lanti ei võta.

IV päev – heinamaa

Laseme end koos päiksega allavoolu kanda. Ilona peseb üle paadiääre kummardudes jõevees pead ja kammib juukseid – kujutluspilt Tarkovski filmist, kus valgeis kleitides daamid metsas seeni korjavad. Emajõe suudmel näitab silt “Peipsi järv 93 km, Võrtsjärv 7 km” – soodus tuul või õigemini tuuletus jätab meid otsusele kindlaks ning keerame paadininad läände. Keset jõge on vool siiski liiga suur, nii et sibame mööda kaldaäärt. Aerutamises pausi teha ei saa, sest vool viib kohe tagasi. Tassime paati umbes 800 meetrit üle heinamaa – ja siis üle veel ühe.

Viimaste aerutõmmetega jõuame Jõelähtmesse. Takseerime asukohta ning põikame sisse külapoodi. Öö saadame mööda rataste peal olevas kalurimajakeses. Omanikke ei ole kodus, kuid naabrivalve toimib – meid vaadatakse üle, kuid kuiva varjualust ei keelata. Ööhämaruses väliköögis valmib fooliumis küpsetatud haug, saab peale mõned piisad oliiviõli ja sidrunimahla.

Tänan, isu on hea!

Hästi varustatud veematkaja vara:

Päästevest – lisaks turvatundele annab ka sooja.
Nokkmüts ja päikseprillid – mõistlik on kaitsta oma pead ja silmi liigse päikse eest.
Päikesekreem – on üllatav, kui ära võib põleda vaid paaritunnise matka käigus.
Kiiver – kivid on kõvemad kui pea.
Veepudel – janu ja dehüdreerumine vähendavad energiat ja tekitavad muid ebameeldivusi. Külma ilma vastu peaks ka pudel kangemat paadis olema.
Vile – tuleb kasuks, kui hädaolukorras on vaja tähelepanu tõmmata.
Sünteetiline pesu – imab niiskuse nahalt endasse ja aitab keha soojas hoida. Puuvilla tuleks vältida.
Tuulejope ja püksid – soovitaks kasutada nailon- või Goretex-jopet.
Matkasaapad – peavad suhteliselt hästi vett ja kuivavad kiiresti.
Binokkel – loomad, lilled ja sillatöölised – kõike on huvitav lähedalt uurida.
Kompass ja korralikud kaardid – vahel tuleb minna vastuvoolu või lõigata üle luha.