Johnny Cash “American VI: Ain’t No Grave”
Miks saatis Jumal Johnny Cashi maa peale – ja teeb seda selle plaadiga nüüdki veel, seitse aastat pärast tema surma? Sest Jumal ise on vist paljuski Johnny Cashi moodi. Kui teile tundub, et elu on ilus, kainestab ta teid. Kui teile tundub, et surm on hirmus, rahustab ta teid. Cash on selline inimlike tungide vaheline tsoon, reaalsusprintsiip ise, puhas nullpunkt, mida rohkem aimame, kui ära tabame. Sestap – no offense, Joaquin Phoenix – aga idee mängida filmis Johnny Cashi on iseenesest absurd.
Cashi uus plaat ei ole, ei saa olla ega pea olema midagi uut. Vana mees mõtleb, leinab, meenutab, teeb surivoodit üles ja kütab oma lauludega külma maailma soojemaks. Meid teiega sinna juurde vaja ei ole. Isegi produtsent Rick Rubin, kes aastaid olulise eduga Cashi pominaid maailma jaoks võimendada püüdis, hoiab varju. Nimilaul “Ain’t No Grave” kohe plaadi algul on minu jaoks üks aasta parimaid laule (üks mis tahes aasta parimaid laule võib-olla). Ning plaadi lõpuks püüavad sõjavastane valss “Last Night I Had The Strangest Dream” ja tasase Havai-draiviga “Aloha Oe” maise maailmaga lepitust. Kõige vahepealsega kokku kestab plaat napilt üle poole tunni. 7
