Jõmme enam ei ole. Vähemalt ei sega nad inimesi sedavõrd, et keegi võtaks neist nurisevalt juttu teha. Jõmmide asemel häirivad inimesi nüüd üle terve Eestimaa, läbi kogu suve hipsterid.

Hipsterite, nende esindatava kultuuri ja hoiakute mitte seedimine pole midagi väga uut. Aga viimastel aastatel on märgata, kuidas hipsterite kandumine üle maa ja loodusesse inimesi segab. Soovitakse, et hipsterid püsiks Telliskivi Loomelinnakus ja Kalamajas, siis oleks rahu majas. Enam-vähem.

Kui sagedasti mainivad suvistest festivalidest kõnelevad reportaažid hipstereid kui lihtsalt fakti, siis veel sagedamini leiab kultuuri- ja arvamuskülgedel hipstereid negatiivses kontekstis ja valguses.

Kriitik Mart Niineste kirjutas Sirbis oma kodukandis Kohtla-Nõmmel toimunud festivalist Mägede Hääl nõnda: „Nähes hommikusest rongist väljumas justkui Pinterestist välja prinditud hipsterite hordi, kukkus tuju kordi.“

Muidu oli tore, „aga need käsitöövõileibadega kuradi hipsterid olid igal pool jalus“.

Muhus elav krimikirjanik ­Katrin Pauts – keda häirib ­Saaremaal toimuv tantsumuusika festival I Land Sound, mis ta meelepahaks pealinnast busside kaupa ­lärmavaid hipstereid kohale meelitab – on kirjutanud muu hulgas „ja ­üleüldse paistabki, et hipsterite invasioon Eestis on nüüd täies hoos“ ja teisal „sest hipster on meie, tavakodanike hulgas sõimusõna, uus kadakasakslus“.

Ekspressi koosolekutel, üle ühe, võib kuulda, kui keegi kõneleb mõnest külastatud suveüritusest, et muidu oli tore, „aga need käsitöövõileibadega kuradi hipsterid olid igal pool jalus“.

Kui uus noorte alakultuur Soundcloud-räpp peaks laiemalt jalad alla võtma, siis saab sama hoogne tümitamine ilmselt neile osaks. Mulle on juba üks keskealine tuntud muusik nimetanud Soundcloud-räppi värdkultuuriks, mille puhul poleks tal midagi selle vastu, kui nad moe pärast enesetappe sooritaks, ja küsinud mult, et kas ma olen pedofiil, et nende tattidega tegeleda viitsin.

Mainin seda seepärast, et nii hipsterite kui Soundcloud-räpparite mittetalumine on harilik noorte ja noortekultuuride põlgamine. Vaata ka: lumehelbekeste siunamine ja Priit Pulleritsu artiklid hukkaläinud noorsoost. Klassikaline ja mingis mõttes isegi loomulik konflikt, mis raiutud ka käibefraasidesse, nii et mis siin ikka nuriseda. Inimesed ei saa aru noortest ja nende käitumisest, mis nende isiklikest normidest erinevad, pahandavad – mis seal ikka, konstateerime.

Aga pisut paneb siiski imestama. Et see kõik toimub üle poole sajandi pärast rock-kultuuri esile kerkimist. Mitukümmend aastat pärast punk-revolutsiooni, reivi-revolutsiooni... Ja et tümitajateks on veel inimesed, kes on ise rokki, punki ja muud läbi elanud, seeläbi tõenäoliselt ise nooruses noorelike ilmingute tõttu kirutud saanud, aga näe, ikka. Sellegipoolest siunavad.