Jonathan Bastable, “Normandia dessant”
See raamat ei ole määratud kaunishingedele, vaid karmikoelistele lugejatele, kes sellest tulvava sõja, vere ja pori (kohati ka lehmasõnniku) välja kannatavad. Raamat on kokku põimitud tolle maailmaajaloo suurima dessandi osaliste ammustest mälestustest; seetõttu õhkub sellest tõelist ja vahetut rünnakumeeleolu koos noorte kogenematute sõjameeste surmahirmuga. Muuhulgas saame teada, et meile tuttav Punaarmee ei olnud ainuke mõrtsuk–sõdurite taimelava – ööl vastu 6. juunit 1944 Normandias maandunud langevarjureil oli karm käsk — esimese üheksa päeva jooksul mitte vange võtta, vaid kõik alistunud vastased tappa!
Aga egas selleski raamatus ole kogu tõde tollastest
sõjaseikadest. On näiteks lugu Briti peaministrist Winston
Churchillist, kuidas see 4. juunil 1940, vahetult pärast tookordset
inglaste lüüasaamist Prantsusmaal, pidas oma kuulsa raadiokõne
oodatava Saksa dessandi puhuks:
“… me võitleme nendega väljadel
ja tänavatel; me võitleme nendega mägedes; me ei alistu iial.”
Aga raamatust puudub selle loo järg — seepeale pannud Churchill mikrofonid
kinni ja öelnud lähedal seisvatele sõpradele: “Ja me hakkame
neile peksma õllepudelitega pähe, kuna muid relvi meil ei ole!”
Sest läbi Dunkerque’i mandri–Euroopast kodumaale põgenenud
tommy’d jätsid sedapuhku pea kõik oma relvad maha …
Aga üks mehiselt tahe lugemine on see raamat igatahes.