Üsna hiljuti jäin kohvikulauas rääkima Margus Karu romaanidest, arutades sõpradega „Nullpunkti“ ja sellele järgnenud romaani, mida ma korralikult lugenud polnud. Kui olin lahkumas, pöördus noor lauateenindaja äkitselt minu poole ja tegi peaaegu märkusena mõjunud soovituse lugeda tingimata läbi ka Marguse teine romaan. „See on väga eriline, justkui pikk rännak, ja ootamatu lõpuga!“ Tajusin, kuidas minu vastas seisis inimene, kes ei olnud Margus Karu loominguga lihtsalt niisama tuttav. Loetu oli teda sügavalt puudutanud. Ta oleks valmis olnud oma lugemiselamust sealsamas veendunult selgitama ja kaitsma, kui oleksin selleks vaid põhjust andnud. Kirjandus oli ühtäkki põhjus seista millegi olulise eest.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel