Keset eikellegimaad jõudis Joonas kiivrimikrofonis kuulda veel jaoülema sosinal lausutud sõnu: “Vasakule, hoidke vasakule!”, kui neist libises üle vastase valveposti infrapunakiir. See kestis vaid hetke, kuid hetkest piisas – enne, kui luurejagu varjuda jõudis, avasid automaatsuurtükid tule. Paremalt vasakule, alustades kaugemalt ja liikudes Joonase poole, kõlas poolesekundiliste vahedega PÕMM-PÕMM-PÕMM-PÕMM! Nähes esimese plahvatuse valguses jaoülema karjeks moondunud nägu kadumas järgmise plahvatuse leekidesse ja tema kõrval seisnud jaoülema abi lahustumas kolmanda plahvatuse valgussähvatuses, tundis neljanda tabamuse ajaks pikali viskuv Joonas, kuidas kiivririhm soonis korraks teravalt ta lõuga, et siis kriipides üle näo libiseda ja paljastada pea tulisele tuulele, mis pühkis üle kogu Joonase parema kehapoole.

Joonas röögatas valust ja lasi karabiini käest kukkuda, sest kuigi välivorm oli tulekindel, lasi see kuumust ikkagi läbi. Maapinda lainetama panevas suurtükitule kõminas ei kuulnud tema kisa aga keegi. Ta roomas valust poolenisti pimedana sinnapoole, kus ta enne oli märganud mürsulehtrit, mis võiks järgmise infrapunakiire ja uue tulelöögi eest kaitset pakkuda. Joonas hoomas silmanurgast kaugelt tõusvaid valgussähvatusi ja sai aru, et peagi järgneb vastulöök omade neutronkahuritest. Mitte, et sellest enam kuigipalju kasu oleks… Ühtäkki kadus pind jalge alt, ta veeres mööda ootamatult avanenud mürsulehtri järsku seina alla, lõi pea millegi vastu ja kaotas teadvuse.

Uuesti silmi avades ei saanud Joonas esimese hooga aru, kus ta on. Ümberringi valitses vaikus ja hämarus. Tema pea kohal oli koidueelselt tumeroheliseks tõmbunud taevas, kus justkui läbi rannalähedase suvesooja merevee paistis Linnutee hiigellääts. Joonas oiatas äratundmise juures, et ta on ju siin, galaktika välimise haru kaugemas otsas ühel kõrbeplaneedil, mis sõjaväe dokumentides kannab nime GTLX-1056, rindesõdurite suus Katastroofi Kõrb ja on nende vastaste jaoks tuntud kui…

Sel hetkel kuulis Joonas mingit häält. Ta keeras end külili, kobades parema käega püstolikabuuri järele, kuid see oli läinud. Joonas mäletas küll kiivri ja karabiini kaotamist, kuid seda, millal võis kaduda rihm koos püstolikabuuri, noa ja laskemoonataskutega, ta meenutada ei suutnud.

Mürsulehtri teises servas, Joonasest paari meetri kaugusel, paistis üks kogu. Just sealtpoolt oli hääl – krõbisev kiunatus – kostnud. Aga võib-olla, mõtles Joonas, oli see olnud hoopis tuul, varisev liiv või kauguses kõlanud prootonpüssi lask. Võib-olla. Kuid siiski võis see olla ka lamaja. Otsustades tema tumeda, kaugemalt vaadates limaselt veikleva mundri ning süsimustade käte ja pea järgi, pidi see olema vaenlane. Ent kas elus või surnud?

Taibates, et on täiesti relvitu, tundis Joonas end alasti. Ta kobas oma taskud läbi, kuid peale rinnataskusse topitud pliiatsijupi ja märkmepaberi polnud neis midagi. Läheduses ei paistnud ka ühtki kivi. Hommikuhämaruses lebav vastane ei teinud ühtki liigutust.

Joonas roomas kogu paremat külge haarava valuga võideldes ettevaatlikult lähemale. Lamaja ei andnud mingit elumärki. Taevas läks pisut heledamaks, Linnutee kahvatus, kuid selle ees kord punaselt, kord valgelt vilkuvad tähekesed ei kadunud. Joonas teadis, et need ei kao ka siis, kui päev päriselt algab, sest need vilkuvad tähekesed on kosmoselaevad, mis pidasid juba teist nädalat ägedat lahingut planeedi orbiidi pärast. Kes taevase lahingu võidab, võidab planeedi, teadis Joonas ja küsis endalt umbes sajandat korda, mis mõte oli siis saata sadu tuhandeid liiva ja tolmu sisse surema.

Kuid niisama palju kordi kui küsimust oli Joonas kuulnud ka vastust – “Jalavägi on lahinguvälja kuninganna!” oli pataljoniülem alles paar päeva tagasi rivistusel teatanud. “Kui need raisad ka meie varustusteed ära lõikavad, oleme me ikka siin. Oleme, ega alistu, ja kuni me ei alistu, ei kasuta keegi selle planeedi rikkusi meie vastu!”

Jah, teadis Joonas, rikkusi leidus siin tõesti – enam-vähem kogu Mendelejevi tabeli jagu. “Aga miks kuradi pärast ei leia ma siis just nüüd ja praegu ühtki kivi!?” Joonas oli vahepeal roomanud ikka veel liikumatule vastasele nii lähedale, et võinuks teda puudutada. Esimest korda nii ligidal vaenlasele, kelle vastu ta juba kuude kaupa sõdis. Joonas vaatas vaenlast jälestusega segatud imestusega – olendi keha kattis liibuv, muutuvas valguses õliselt veiklev, justkui maonahkne skafander. Selle terava ninaga saapad olid riietusega ühes tükis, kombinesooni metallist kaeluse küljes süttisid ja kustusid rütmiliselt tuhmid oranžid tulukesed, õlavartele olid õmmeldud kummalised, haakidest ja poolkaartest koosnevad sümbolid. Relvi ega muud varustust ei paistnud.

Küll aga pani Joonas tähele vastase vigastust – ta parem varrukas oli väliselt terve, kuid üks olendi kahest iseäralikust küünarliigesest oli kummaliselt väändunud. Ilmselt oli ka tema kukkunud, mõtles Joonas. Või oli teda löödud ja tal oli käsivars liigesest väljas või luu katki.

Veel korraks heitis Joonas pilgu enda ümber, silmamata ikka ühtki kivi. Pööranud pea tagasi vastase poole, põrkas ta karjatust alla surudes eemale – too oli poolenisti avanud oma ninajuurelt kitsad, väliskülgedelt laienevad violetsed silmad ja jälgis teda ainiti. Läbi olendi pisikese huultetu suu, mis asus külgedele avanevate sõõrmetega lömmis nina all, tuli krõbinat ja kähinat meenutav heli. Joonas ei olnud kindel, kas vastane üritas temaga rääkida või olid need mingid valu ja kannatust väljendavad hääled. Ta ei osanud kuidagi reageerida ja miski temas tõrkus olendit paljastega kätega ründamast.

Selle asemel silmitses Joonas oma vastase süsimusta, piljardikuulina siledat pealage, kõrvade aset täitvaid membraane ning violetseid, pupillideta silmi, mis teda uurivalt jälgisid. Hetk hiljem tegi vastane jälle häält. Seekord tundus tema suust tulev krigin olevat mingi sõna, sest ta kordas seda kaks, siis kolm korda. Joonas raputas pead. Vastane kähises korraks ja ajas end siis tervet kätt appi võttes istuli. Joonas jälgis teda pingsalt ja oli valmis end kaitsma, seda vaatamata kõrvetavale valule, mis pulseeris ta paremas küljes.

Vastane silmitses oma vigastatud kätt ja püüdis seda liigutada. Ta näole venis grimass, mida Joonas tõlgendas valuna, kuid ilmselt valust välja tegemata hakkas too oma terve käega mööda skafandrit kobama, kuni tema reiel avanes väike tasku, millest tuli nähtavale must riideriba. Vastane kiskus selle välja ja võttis ühe otsa oma väikeste teravate hammaste vahele, püüdes terve käe kuue sõrmega riide kahte otsa sõlmeks siduda. See ei tahtnud õnnestuda. Joonas sai aru, et vastane püüab mingit lahase aseainet meisterdada.

“Ma võin aidata,” ütles ta vaikselt, lummatud olendi jälgimisest, kes oli nii võõras, kuid kes tegi ometi samu asju, mida iga inimenegi selles olukorras oleks teinud. Ehmunud Joonase sõnadest, olend võpatas ja katkestas oma tegevuse. Ta kahtlustav pilk pöördus Joonase poole.

“Ma võin aidata,” kordas Joonas, sirutas käed ette ja tegi nendega sõlmimisliigutusi.

Olend jälgis teda ikka kahtlustavalt, avas siis suu ja lasi riidetükil endale sülle langeda. Seejärel tõstis ta aeglaselt-aeglaselt oma terve käega riidetüki Joonase poole. Joonas nihkus samuti hästi aeglaselt talle lähemale, üks käsi ette sirutatud, ja ettevaatlikult, jälgides, et ta sõrmed ei puutuks olendi omi, võttis ulatatud riidetüki vastu. See osutus siidiseks, kuid tundus ometi vastupidav. Joonas sidus riideriba otsad korralikku umbsõlme.

Samal ajal tõstis vastane oma haavatud käe endale sülle, kompis seda, ise samal ajal grimmassitades. Joonas ulatas talle otstest kokku seotud riidetüki tagasi ning vastane pani selle endale kohmakate liigutustega kaela ümber ja torkas siis terve käe abiga haavatud käe sellest läbi.

Joonas naeratas talle. Enda meelest julgustavalt. Olend põrnitses teda läbitungimatul pilgul ja lausus siis uuesti midagi, millest Joonas aru ei saanud ja mille peale ta õlgu kehitas. Siis võttis vastane appi oma terve käe. Ta osutas mürsulehtrist väljapoole, suunda, kust Joonas arvas end tulnud olevat ja lausus mingi sõna.

“Jah, sealt ma tulin ja sinna tahaks ma ka tagasi minna,” ütles Joonas, mõistmata, mida temalt oodatakse. “Kas sina tulid sealt?” küsis ta vastu, näidates käega enda selja taha. Olend tegi seepeale sügava kummarduse.

Joonas mõtles hetke ja ütles siis: “Joonas. Mu nimi on Joonas.” Seejuures koputas ta enda rinnasildile, kuhu oli suurte tähtedega kirjutatud tema nimi.

Olend nihkus ettevaatlikult lähemale, uuris Joonase nimesilti ja kummardus taas. Siis osutas ta enda mõlemal õlavarrel ilutsevatele haakidele ja poolkaartele ning kordas üht kriuksuvatest ja haukuvatest silpidest koosnevat sõna. Joonas isegi ei püüdnud seda järele teha. Ta vaid noogutas tõsiselt.

Siis kukkusid esimesed mürsud. Joonas ei saanud aru, kummalt poolt neid lasti, kuid sellel polnud ka erilist tähtsust – iga hommik algas sellega, et mõlemad pooled tervitasid teineteise positsioone kahuritulega. Taevasse joonistusid neutronkahurimürskude valged jooned, õhk värises plahvatustest ja maa kippus lähematest tabamustest lainetama.

Joonas ja vastane roomasid päris mürsulehtri põhja ning Joonas kattis oma kukla kätega, kirudes, et tal kiivrit pole. Silmanurgast nägi ta, et vastane on veel õnnetumas olukorras – ta pidi lamama oma katkise käe peal. Kuid ükski lask ei tabanud, kuigi kahurituli kestis kogu ennelõuna, jätkus pealelõunasse ja sai läbi alles siis, kui vahepeal õunroheliseks tõmbunud taevas taas tumenes, Linnutee lääts selgemaks muutus ja õhk jahenema kippus. Aeg-ajalt lendas mürsulehtrisse liiva ning mõni tabamus tuli nii lähedale, et Joonas tundis, kuidas ta maast lahti põrkab, kuid mitte midagi hullemat ei juhtunud. Viimaks, päris hilisõhtul kõlas vaid mõni üksik lask. Joonasele tundus, et vastased tulistasid veel mõnda aega edasi, kui tema omad olid juba lõpetanud, kuid sellel polnud mingit tähtsust. Öö saabudes langes lahinguvälja üle vaikus.

Joonas teadis, et nüüd on parim aeg – pärast päikeseloojangut andsid vaenupooled teineteisele võimaluse oma surnuid ja haavatuid eikellegimaalt ära tuua ning kehtis väljakuulutamata relvarahu. Ta ajas end ettevaatlikult püsti ja vilistas. Vastane pööras oma violetsed silmad välkkiirelt tema poole ning nähes Joonast seismas, ajas ka tema end vaevaliselt püsti.

Joonas osutas käega omade suunas. “Ma peaksin minema. Sina ka. Ehk pääseme eluga.”

Olend silmitses Joonase kätt ja tõstis siis oma käe, et osutada vastassuunas.

“Täpselt,” lausus Joonas, vaatas niiskelt küütlevas skafandris olevust ja ühtäkki meenus talle, et on ju jõululaupäev.

“Häid jõule,” ütles ta muiates ja tuli ühele mõttele. Ta koukis rinnataskust märkmepaberi ja pliiatsi ning kirjutas sinna oma nime. Olend vaatas teda pingsalt ja paistis alles siis taipavat, kui Joonas osutas kordamööda oma rinnasildile ja paberile, kuhu ta oli kirjutanud sama asja. Joonas ulatas paberi olendile. Too võttis selle justkui kahtlustavalt vastu, uuris tähti ja võrdles neid Joonase rinnasildiga, pistis siis paberi reietaskusse ja sirutas käe välja.

“Kas sa tahad neid?” küsis Joonas, hoides ühes käes pliiatsit, teises märkmepaberiplokki. Olend kriuksatas ja hoidis kätt jätkuvalt väljasirutatult. Joonas võttis plokist paberilehe ning pani selle koos pliiatsiga talle peo peale. Olend põlvitas ühele jalale ning paberit haavatud käega põlvel hoides kritseldas talle ilmselgelt tundmatu pliiatsiga, mida ta oli enne hetke uurinud, vaevaliselt paberile haake ja poolkaari. Kui ta valmis sai, õhkus ta nägu Joonase meelest rahulolust. Olend koputas kordamööda oma õlavartele ja näitas Joonasele paberit. Siis andis ta paberi Joonasele tagasi, Joonas võttis selle ta sõrmede vahelt vastu ja pani rinnataskusse. Kui olend ka pliiatsit pakkus, tegi Joonas tõrjuva liigutuse ja ütles: “See on sulle. Jõulukink, palun.” Olend ei saanud aru, pakkus pliiatsit uuesti, kuid Joonas patsutas siis peoga enda reiele.

“Pane taskusse, see on sinu.”

Olend uuris korra veel pliiatsit ja torkas selle siis taskusse.

Seejärel näitas Joonas uuesti lehtriserva poole. Olend näitas teise serva poole. Mõlemad eemaldusid teineteisest ettevaatlikult, küljetsi, mitte ka päris selg ees, ent teineteist siiski jälgides. Alles mürsulehtrist üles ronides pöörasid nad teineteisele selja. Lehtrist väljas, viipas Joonas korra veel selle teisel serval seisvale olendile ja pani siis omade suunas jooksu.

Nüüd tuli kõige rohkem karta oma valvepostide tuld. Kuid keegi ei tulistanud. Selle asemel hakkasid Joonasele juba kaugelt kõrva jõululaulud. Esimesena jõudis temani “Valged jõulud”, kuid laul sai läbi enne, kui ta kaevikuteni jõudes. Olles oma riided kaevikueelses okastraattõkkes lõhki käristanud ja hüüdnud kuskil pimedusse, et teda ei tulistataks, kuulis ta täiesti selgelt kõige lähemast punkrist “Püha ööd”.

Joonas ronis üle liivakottide, hüppas nende taga peituvasse kaevikusse ja vaarus punkri ukseni. “Püha öö, õnnistud öö!” kõlas laul, “Ingli hääl välja pääl laulab rõõmustes: halleluuja!” Joonas avas punkri ukse. Algul tundus talle, et ruum on tühi, kuid siis märkas ta naridel, põrandal ja laua all lamajaid. Kõigi näod olid paistes ja punakaslillaks või mustaks tõmbunud. Ruumi keskel pudelite ja jõulutoitudega kaetud laual seisis aga plaadimängija. “Kristus sündinud teil!” Joosep vaatas õudusega enda ette maha ja nägi, et ta jalad olid mattunud roosasse uttu, mis hõljus punkripõrandal. Gaas! mõistis Joonas, sööstes punkrist välja, et abi otsida, sest kuskil pidi ju keegi ometi olema. Samal hetkel kerkis ta pea kohale valgusküünal. Selle tontlikus kumas nägi Joonas sadu ja sadu mustades veiklevates skafandrites kogusid hüppamas üle kaevikuserva, laskevalmis prootonpüssid käes. “…rahupõlve maailmale toob,” olid viimased sõnad, mida Joonas kuulis, kui kuulivalang teda kõhtu tabas.