Jumala ajalugu?

Menukas ­usundiloolane Karen Armstrong on ­erudeeritud, ent ­poliitiliselt liiga korrektne, leiab Sergei Stadnikov.

Karen Armstron
"Jumala ajalugu. 4000-aastane rännak läbi ­judaismi, kristluse ja islami"
Tõlkinud Arno Madalik.
Varrak, 2007. 446 lk.

Rangelt teoloogiliselt võttes on Jumal aja- ning ajalooülene. Just seetõttu ei kirjutatud vanas Egiptuses riigi ülemjumala Amon-Ra poja, vaarao ideaalbiograafiat. Küll aga jäädvustasid hauakambri seintel oma tegusid arvukad preestrid, ametnikud, väepealikud jt. Seevastu jumalkuningas manifesteeris end siinpoolsuses üliinimlike tegude ning riituste kaudu.
Seepärast tõlgendaksin endise katoliku nunna ja nüüdse viljaka usundiloolase Karen Armstrongi monograafiat monoteistliku Jumala-tunnetuse kujunemise ajaloona, iidsetest aegadest tänase päevani. Teemat analüüsitakse eelkõige kolme suure religiooni - judaismi, kristluse ning islami seisukohalt. Lisaks ammutab Armstrong täiendavaid näiteid ka teistest traditsioonilistest religioonidest, näiteks sumeri-akadi-babüloonia, foiniikia, antiikkreeka, hinduistlikest ja budistlikest uskumustest.

Kronoloogiliselt igati loogiliselt alustab autor vanatestamentliku jahvismi tekkimise ning püsistumise käsitlusega. Teadlase arvates tulid heebrealased Kaananisse ehk Tõotatud maale kolme peamise lainena, umbes aastail 1850-1200 e.m.a. Huvitaval kombel ei arutle Armstrong pärimuslikult vanima juudi Aabrahami kui isiku ajaloolisuse üle. Sarnane hoiak valitseb ka teise võtmeisiku, Moosese suhtes. Viimase nimi tuleneb suure tõenäosusega egiptuse algupärast: mśj ("sündima, sünnitama", s.t "(Jumal) sünnitas tema"). Samuti pööratakse üllatavalt vähe tähelepanu 18. dünastia nn ketservaarao Amenhotep IV/ Ehnatoni (valitses 1351-1334 eKr) asutatud Atoni-monoteismi (ajaloo teadaolevalt vanima ainujumala-usundi) võimalikule kaudmõjule Jahve ainujumala-religiooni välja kujunemisele. On ju egüptoloogid ja usundiloolased avastanud viimastel aastakümnetel täiendavaid huvitavaid sarnasusi või isegi paralleele tõenäoliselt Ehnatoni enda poolt loodud Atoni hümni ning Vana Testamendi 104. psalmi vahel. Ilmselt on Mesopotaamia-Foiniikia-Kaananimaa kultuuriruumi tekstid Karen Armstrongile lihtsalt vaimselt lähedasemad, kogu teemakohast hiigelbibliograafiat ei saagi võrdväärselt hallata.

Minu meelest oleks raamatus pidanud ühemõtteliselt rõhutama järgmist põhimõttelist aspekti: judaistlikus ajalooteoloogias on juutide põgenemisel Egiptuse orjusest keskne tähendus, sellest johtuvalt on suhtumine vaaraode maasse vägagi vastuoluline. Ühelt poolt kehastab Egiptus ülekohut ja vägivalda, teisalt aga paistab isegi põhjalikult toimetatud kirjakohtadest hiilgava Egiptuse riigi imetlust. Näiteks Joosepi ja Moosese teada-tuntud arhetüüpilistes lugudes. On ilmne, et nii Foinii­kia kui ka Assüüria olid Toora loojatele arusaadavamad.

Ülevaatlikult, kuid samal ajal küllaltki ammendavalt mõtestab Armstrong Jahve vaevarikast tõusmist juudi rahva ainujumalaks. Armstrong tõstab õigustatult esile traditsiooniliste polüteistlike usundite (näiteks Egiptuses, Akadis, Babüloonias, Kaananis jne) suhtelist tolerantsi teiste rahvaste-hõimude jumalate suhtes; eriti hilisemate monoteistlike religioonidega võrreldes.

Kristlusele nii tähtsa Lunastaja kuju ajaloolisele avamisele keskendub Arm­strong lausa rõhutatult süsteemselt. Kolm­ainsuse õpetusel on ­kristluses keskne koht ja see on judaistlike ja muslimitest oponentide üks põhilisi kriitika objekte. Dogma teket ja kindlustumist on Armstrong järginud t&a uml;nuväärse empaatiaga. Tõepoolest, maksimaal­selt puristlike ainujumala religioonide - judaismi ja islami järgijail on keeruline, kui mitte võimatu, mõista vastuolulist teoloogilist väljendit "Püha Kolm­ainsus"; nagu ka dogmaatilist postulaati, mille kohaselt oli ristil piinarikkalt surnud ­Jeesusel kahesugune võrdväärne loomus: jumalik ja inimlik.

Muslimid austavad prohvet Muhamedi (elas 570-632 m.a.j) eelkäijatena näiteks Aabrahami, Noad, Moosest ja Jeesust, ainult et oma usukuulutajat peavad nad Allahi (Jumala) lõpliku ilmutuse (Koraani) vahendajaks. Tõsist kahtlust tekitab aga autori väide, nagu ei oleks Muhamed kunagi lugenud Piiblit ega tõenäoliselt mitte kunagi kuulnud (sic!) Jesajast, Jeremiast ja Hesekilist. Islami asutaja oli ju elukutselt kaupmees, seega oskas ta kindlasti vähemalt mingilgi määral lugeda ning kirjalikult rehkendada. Pealegi elas Mekas tollal üsna arvukas juudikogukond, samuti ei olnud Araabia poolsaarel tundmatud nestoriaani kristlased.

Nauditavalt on kirjeldatud prohveti katseid lähendada oma õpetust judaismile, loomulikult nii, nagu just tema (sic!) seda mõistis. Vanema, juba ammu juurdunud religioosse traditsiooni väärtust ta muidugi mõistis. Nii kirjutas ta muslimitele ette paastu juudi lepituspäeval ja kolmekordset igapäevast palvetamist. Nagu juudid ja kristlased pidid nad palvetama näoga Jeruusalemma suunas.

Alguses suhtusid judaistid Muhamedi üsnagi soosivalt, kuid lõpuks tüütasid neid tema prohvetluse pretensioonid siiski ära - nad uskusid, et need ajad on küll lõplikult läbi saanud.

Jäi vaid üle oodata tulevast Messiat. Nii pidigi sügavalt kibestunud Muhamed end põhjalikumalt kurssi viima judaismi ning kristluse alustega.

Muide, teatavasti palvetavad muslimid praegu näoga Meka poole. Seda palvesuuna (qibla) muutmist on hiljem nimetatud prohveti kõige loomingulisemaks religioosseks žestiks. Ometigi on Püha linn Koraanis (selle lõplik kanooniline tekst valmis palju hiljem prohveti surmast) üks kord mainitud: al Quds, "(põhjapoolne) pühamu"). Sakraalselt tähtsuselt Meka ja Mediina järel kolmas linn.

Käsitledes islamit, on Karen Arm­strong eriti rõhutatult poliitiliselt korrektne, mis aga paratamatult tekitab mõneti retoorilise küsimuse: miks ei tohi Saudi Araabias (mis aineliselt ja vaimselt toetab aktiivselt islami levikut kogu maailmas) ehitada sünagooge ega kirikuid?

Väga intrigeerivalt mõjub raamatu viimane peatükk: "Kas Jumalal on tulevikku?" Lugejale tutvustatakse Lääne ja Ida Jumala fenomeni mõtestajaid: Jean-Paul Sartre, Maurice Merleau-Ponty, Albert Camus, Paul Tillich, Immanuel Kant, Georg Wilhelm Hegel, Martin Heidegger ja veel paljud, paljud teised. Üllatas ainult sügavalt kristliku eksistentsialisti Karl Jaspersi puudumine, kelle loodud ajaloofilosoofiline mõiste "Achsenzeit"("teljeajastu") on leidnud rohket kasutamist, kaasa arvatud Karen Armstrongi käesolevas raamatus.

Kellele võiks "Jumala ajalugu" kõigepealt soovitada? Eelkõige usundiloolistest küsimustest huvituvale haritud tavalugejale. Mõned autori võrdlused ja parodoksaalsed mõttekäigud võivad aga huvitada isegi õpetatud teolooge, olgugi et nende esitluslaad on puhuti eklektiline ja pinnapealne.

"Jumala ajaloo" lõid inimesed. Kuid miks küll Jumal lõi maailma ja inimesed? Kas tõesti enda veelgi täiuslikumaks manifesteerimiseks? Viimastele küsimustele ei saa me ealeski ühemõttelis elt ammendavat vastust. Leppigem siis sellega.

PS Karen Armstrongil on vaieldamatu tõmme kolme tähtsaima Lähis-Idas tekkinud monoteistliku religiooni omavaheliste suhete analüüsi poole. Eriti näib Armstrongi huvitavat judaismi-islami vahekord ning side päevapoliitikaga. Sellega seoses soovitaksin eestindada Armstrongi seni väljapaistvaima teose "The Battle for God: Fundamentalism in Judaism, Christianity and Islam" (2000)" ("Võitlus Jumala eest: Fundamentalism judaismis, kristluses ja islamis"). Käesolevaga võrreldes on just see uurimus terviklikum, originaalsem ning faktirohkem. Meil 2003. aastal üllitatud Armstrongi islami aluste ülevaade on mõnevõrra liigülevaatlik.

Lisaks võib lugejale pakkuda intellektuaalset huvi Armstrongi monograafia Jeruusalemma ajaloost ning usulis-poliitilisest tähendusest "Jerusa­lem: One City, Three Faiths"(1996) ("Je­ruu­salemm: Üks linn, kolm usku".) Lisamärkus toimetajatele - Martin Heideggeri õiged eluaastad on siiski 1889-1976.