Inspektor Glebsky (Uldis ­Pucitis, dubleerib Aarne Üksküla) saabub väljakutse peale üksildasse mägihotelli. Juhataja teada pole midagi märkimisväärset juhtunud, kuid olude sunnil peab inspektor veetma õhtupooliku hotelli kummaliste külalistega. Kui laviin katkestab ühenduse maailmaga, vallandub rida salapäraseid sündmusi. Olafi (Tiit Härm) seletamatu surm, ­Hinckus (Mikk ­Mikiver; meeldejäävaim avaldus on: “Mina ise tulin endale peale, mõistate?!”) avastatakse oma voodist kinniseotuna ning hotelli kõrvalt leitakse külmunud mees. Isegi füüsik ei oska seletada Olafi kõrvalt leitud müstilise kohvri sisu ega päritolu. Oma kogemust usaldav, ratsionaal­ne ja alati seadust järgiv Glebsky asub tegutsema, et leida süüdlane. 

Raske on leida inimesi, kellel “Alpinistiga” mingisugunegi isiklik mälestus puuduks. Keda külastasid külmunud ilmega Luarvik Luar­vik (­Sulev Luik) või näost heledaks grimmitud Simonet (Lembit ­Peterson, dubleeris Raivo Trass) painajalikes unenägudes, kelle jaoks muutusid stiiliikoonideks hotelli elanikud, nagu Brun (tedretäpiline ja mesilaseprillidega ­Nijole Oželyte) ja Mosese/Meistri naine (­Irena Kriauzaite) – kostüümide eest vastutasid Vjatšeslav ­Zaitsev ja Ell-­Maaja Randküla. 

Muusikasõprade mällu vajutas kustumatu jälje Sven ­Grünbergi loodud kosmiline soundtrack, millest omakorda sai Grünbergi tähelennu esimene vahepeatus. “Alpinisti” mõjusid võib leida hilisemast, juba iseseisvusaegsest Eesti kinost – Marko Raadi “Agent Sinikaelast”, rääkimata Rainer Sarneti “Pauli laululaekast”ja Jaak Kilmi “Tähesõidust”. Muusikakriitik Tõnis Kahu tõstis oma personaalses edetabelis Grünbergi “Balli” esikohale. 

 Kuuldavasti ei olnud selle filmi vastuvõtmisega Moskvas mingeid probleeme – see oli ju ühelt poolt omade, Strugatskite lugu, aga teiselt poolt täiesti võõras lugu – need olid ju välismaalased selle sõna otseses mõttes, tulnukad, robotid, zombi’d, terroristid, need ei olnud ju lugupeetud nõukogude seltsimehed. Seega ei tekkinud ka küsimusi, et kas suitsetav naine ekraanil äkki noorsoole demoraliseerivalt ei mõju või enese joobnud olekut kinnitav politseiametnik halba eeskuju ei anna. See oli ju ulme. Mis sest, et üsna prohvetlik ulme, võime täna öelda. 

Tükiks ajaks telepurgi ahistusse jäänud kultusteost on nüüd võimalik taas suurel ekraanil vaadata. Esimene ehmatus kaasnes vana filmilindi formaadiga – see on tunduvalt kitsam, justkui oleks ääred ära lõigatud. Teine ehmatus on näitlejate mängu ülepingutatud teatraalsus, aga ka helifoonide steriiline tühjus – stuudios hiljem pealeloetud näitlejatekst kõmiseb kõledalt stseenides, kus muusika puudub. Õnneks ei ole neid kohti palju. Aga suur ekraan toob välja ka kunstnik Tõnu Virve šikid peeglitest ja hüperrealistlikest maalidest pungil interjöörid ja neisse peegelduste peegeldustesse armunud operaator Jüri Sillarti isikupärase töö. (Interjöörikaadrid filmiti Kadriorus paviljonis – Toim.) Sillarti leivanumbriks Kasahhis, Alma-Ata lähedal lumiste tippude vahel aga saavad päikesesse suunatud kaamerasilma ja filmilindi suudlustest sündivad halod. Hirmujudinaid tekitavad ka kaadrid lumelaviinist, mille visuaalset lummust Grünberg madalsageduslike helidega veel ka auditiivselt rõhutab. 

Filmi “nostalgilis-kultuslik” (Ki Wa sõnastuses) retseptsioon tekkis alles 90ndatel. Ki Wa hingusele läinud Muusas (2007 aprill): “Kui tollal tundus, et võimalik on valida ka Luarviku või Olafi süntaks, siis nüüdseks on selgunud, et me kõik elame inspektor Glebsky poolt jutustatavas loos, tema lipsustatud peadest sündiva bürokraatia, nivelleerimise ja neokonservatismi diktatuuri kontekstis.” 

Toona, 1979. aastal, ei olnud kriitika Kromanovi kõige “ilusama ja salapärasema” filmi suhtes, kui laenata epiteete Tatjana Elmanovitšilt, mitte just kõige sõbralikum. Enn Siimer: “Filmi vaadates tekib kohati tunne, et tegemist on terava süžeega kuuldemänguga, sest visuaalne, pildiline külg pakub tegevuse mõttele vähe lisa. On küll kaks meeldejäävat kujundit – võimas kõikepurustav laviin ning hotelli üksindus mägede keskel –, kuid minu silmadele jäävad need peaaegu ainukeseks” (Õhtuleht). Juhan ­Kaivo: “Ei taha väita, et “Tallinnfilmile” on Maa külaliste ja Maa elanike kohtumise konflikt “võõras maailm”, mida tarvitseks grimmiga omaks teha. Probleem on juba aastaid meie kõigi meeli erksana hoidmas. Probleem on olemas! Küll aga tahan väita, et Grigori Kromanov ei suutnud oma filmiga tõestada kohtumise konflikti eetilist sügavust, eetilist katastroofi. Film läks kaugelt mööda filosoofilis-eetilisest telgjoonest” (Noorte Hääl). Jaan Ruus: “Vaataja ei tunne end osalisena õuduse-põnevuse-irratsionaalsuse maailmas, kus kooruvad alasti inimliku eksistentsi süvaprobleemid. Ja ta kahtleb selleski, et mängijad ekraanil oma mängu usuvad: nad paistavad rohkem tegevat head (maha valetagasihoidlikkus!) kõrgkunstilist tööd” (Sirp ja Vasar). Tatjana Elmanovitš kahtlustab isegi, et kas äkki režissöör ei usu lavastatavasse süžeesse: “Kas Kromanov eitab teispoolsuse salapärast kõikvõimsust,” küsib daam, nüüd juba 1987. aasta Loomingus.

Vormiliselt on ““Hukkunud Alpinisti” hotell” justkui inspektor Glebsky pihtimus või ülestunnistus ülekuulamisel, ennastõigustav meenutus juhtunust. Mustvalges epiloogis vaatab Glebsky otse kaamerasse ja kinnitab oma süütust – küsimus jääb, et kelle ees. Kas ta on Peetruse uksele koputamas, aga ei lasta sisse? Selliseid vihjeid leiab teisigi – hotelli omanik Alex (Jüri Järvet) vihjab Glebskyle, et “siin on lõpp, siit edasi läheb tee ainult tagasi”. Ja laviinis hukkunud alpinisti, kelle järgi hotell onma nime sai, portree kõrgub hotelli ootesaali seinal, portree pea kohal kooldub aga neoonlamp justkui nimbus. Ulmefanaatikute blogides vihjatakse samuti võimalusele, et tegemist on purgatooriumiga – käib nn jupi-jumala läbikatsumine. 

Kromanov ise ütleb intervjuus Teater. Muusika. Kinole 1984. aastal teatrit ja kino võrreldes, et “film on mehaaniline, temas puudub sõltuvus hetkest, ta elab edasi ka siis, kui on juba moraalselt surnud”.

Retseptsioonist:

Jaan Ruus anno 1979 – hiigelpikk arvustus Sirbis ja Vasaras. 

“Audiovisuaalne maailm peaks ikka väljendama kontseptuaalset taotlust ja väljendatav sugenema kõigi komponentide kogusummast. Praegune tulemus aga sunnib, nii paradoksaalne kui see ka pole, kõnelema kunstniku- ja operaatoritöö objektiivsest ebaõnnestumisest. Kummaline küll, ent nende briljantne tegu saavutab suhtelise iseseisvuse ja meelitab meid ­eemale lavastaja eesmärgist (mida ei tee S. Grünbergi muusika). Taotledes suurejoonelisust, pakuvad kunstnik ja operaator ülegi, see aga kisub mängu kiiva, lisab koguni provintslik-tehislikku maiku. 

Niiviisi saame filmi, milles kunstniku ja operaatori läbi ei võimendu oluline; pole töös ka ei hirmu, õudu ega põnevust. Lavastaja tahab öelda: elus ilm on liikumises ja muutumises. Inimese vaim peab olema vaba dogmadest. Ta peab olema lahti ­uutele võimalustele. Kuid lavastajamõte on liiga alasti: vihjed inimeste robotlikkusele ja normnukulikkusele jäävad veenva arenduseta.”

Jaan Ruus anno 2009 – üheminutiretsensioon Areenis

“Omamaisesse filmiklassikasse ladestunud tulnukalugu. Põnevik, kus pole põnevust, psühholoogiline uurimus, kus pole psühholoogiat. Andekas kvartett: režissöör Grigori Kromanov – operaator Jüri Sillart – kunstnik Tõnu Virve – helilooja Sven Grünberg. Operaator ja kunstnik seljatavad režissööri kordamööda ja korduvalt, hoolimata helilooja abistavast käest.”

Glebsky arvutimängus

Vendade Strugatskite teoste hulgas on arvutimängudeks sobivat materjali omajagu ja ““Hukkunud Alpinisti” hotell” oma klassikalise “hermeetilise” detektiiviloo taustaga lausa kutsub end seiklusmänguks vormistama. Kaks aastat tagasi tegi Vene mängustuudio Akella selle idee ka teoks. 

Ülesehituselt on see klassikaline hiirekliki-seiklusmäng, kus mängija suunab peategelast (“Hotellis“ on selleks mõistagi inspektor Glebsky), kogub ja kasutab mitmesuguseid esemeid ning vestleb arvuti poolt juhitud muude mängutegelastega. Žanrilt pigem nišitoode, mille austajad enamjaolt mäletavad veel seiklusmängude kuldajastut 1990ndate alguses – seega suunatud mitte teismelisele, vaid pigem kolmekümnendates mängijale, kes peaks ka filmi näinud olema. Seda kummalisem, et filmi ebamaist modernset õhustikku siit ei leia. 

Vastupidi, mängus on hotell agathachristie’li­kult vanamoodsa, peaaegu viktoriaanliku välimuse ja sisustusega, seinakell tiksub häirimatus rahus ning tegelased kulgevad painava aeglusega. Inspektor Glebsky pole väsinud ilmega elunäinud nuuskur, vaid tumedapäine nooruk, kes kannab kõrge kraega valget pallonit ja näeb välja nagu suusapuhkusele sõitnud yuppie. Ka mängu sisu ei meenuta filmi, vaid järgib täht-tähelt romaanis toimuvat – võimalik, et põhjused on seotud autoriõigustega.

Suurem jagu Vene tootjate arvutimänge on suunatud siseturule, osa neist ei ütle juba teema poolest välismaalasele midagi, nagu primitiivsed, aga menukad seiklussarjad Stirlitzist või Tšapaist ja Petkast. Strugatskitega on lugu pisut teine – Venemaal on nad legendi staatuses ning kuuluvad ka maailma ulmekirjanduse tippu. Nii nagu nõukogudeaegsed ekraniseeringud ulatuvad seinast seina (““Hukkunud alpinisti” hotelliga“ samal aastal valminud Tarkovski “Stalkerist” kolm aastat hilisema totaka telefilmini “Võlurid“ ja Sokurovi hämara fantaasiani “Varjutuse päevad“ 1988. aastal), nii katavad ka Akella poolt toodetud Strugatskite arvutimängud peaaegu kogu spektri. Fjodor Bondartšuki vähenõudlikku action-filmi “Asustatud saar” ennetas koguni kolm eri stiilis arvutimängu, lisaks lihtne joonisfilmisarnane seiklusmäng “Esmaspäev algab laupäeval” ja rollimäng “Raske on olla jumal”. Suurima läbimurde mänguturu mõistes A-klassi nimede hulka saavutas aga mängustuudio GSC toodetud “S.T.A.L.K.E.R.: Shadow of Chernobyl”, millel samuti Tarkovski filmiga puutepunkte pole. Mis seal imestada: rahvas armastab oma klassikuid, ükskõik missuguses kastmes neid ei serveerita. Küllap oleks ka Eestis “Kevade”, “Keisri hullu” või “Rehepapi” põhjal tehtud arvutimängudel hea minek.

Muide, Akella stuudio üks värskemaid üllitisi on mangastiilis “Jevgeni Onegin”.

Tarmo Rajamets