Jüri Kotšinev “Suvorov. Vene Hannibali elu ja võitlused”
Möödunud suvel ühel meeleolukal sünnipäeval toimus väike vahejuhtum. Tuntud rock-muusik oli end silmini täis joonud ning vaevu jalul seistes ei suutnud ta muud kui räusata teiste külaliste aadressil nilbusi. Juhtub.
Eks tegime me, vaiksed eestlased, näo, et ei kuule ega näe. Nagu ikka. Saabus Jüri Kotšinev koos oma kena kaasaga. Vaevalt jõudsid, kui rokkmuusiku purjus suu lasi kuuldavale miski ebakohase repliigi nende aadressil. Ja hea Jüri läks ja andis solvajale konkreetselt vastu tatti.
Ei, mulle ei meeldi vägivald. Ent selles liigutuses oli midagi, mida ma Jüri puhul hindan. Selles mehes, keda kõige viimases järjekorras julgen pidada mingiks löömameheks, on alles miski vanaaegne väärikus, mis ei luba ei ennast ega veel vähem kõrval olevat daami solvata.
Kõik see meenub mulle, kui Jüri kirjutet Suvorovi lugu loen. Ma pole ajaloolane, et oskaksin pädevalt hinnata või mõõta selle raamatu kaalu teaduse mõttes. Ent ta on vähemasti minusuguse, ajaloo asjus siiski pealiskaudsete teadmistega lugeja jaoks tõhus vaimusöök. Raamat pole üksnes Suvorovist, vaid ajast, ajastust, inimestest. Õukonnast ja intriigidest. Need mõnusad põiked mõne eestimaiste juurtega (või siinsete aladega tihedas töösuhtes olnud) Vene impeeriumi suurtegija manu, kellest mul isiklikult vähe aimu oli, panevad taas mõtlema ühele – nii vähe tean ma asjust, millest tegelikult peaks teadma.
Ja on hea, et raamatu lõpus on olemas nimede register, mis pahatihti ajaloo raamatutest välja kipub jääma.
