Jüri von Ehlvest. "'Rahuldus"'
Jüri aadlikuks hakanud Ehlvesti lood on peaaegu sama kreisid nagu varem, aga veidi narratiivsemad, lihtinimesele mõistetavamad kui mõned tema varasemad novellid. Mulle, realistile, täitsa meeldib. Mis sest, et eri narratiivid põimuvad ja vahepeal läheb päris fantastikaks ära, mingi tähendus või aimdus või veidike tervikutunnetusest jõuab lugejani ikka.
Klassikalisi novelle selles viie jutuga kogus ei ole. Vormikatsetusi on küll. Näiteks loos Toropist, kus Tartu keemiku (loost ei selgu ja mu eelteadmistest ei piisa, kas fiktsionaalse või reaalse) elu kirjeldatakse veidra teadustöö vormis. Hull teadlane Torop üritas elada oma elu Suure Eksperimendi raames, teadmata, et suur osa Lääne ühiskonnast elab niimoodi (igavalt, lihtsalt, suurte eesmärkideta) päevast päeva ja peabki seda ainuvõimalikuks. Armas idee. Kuigi Ehlvesti puhul on alati võimalik, et lugeja sai kõigest hoopis teistmoodi aru kui kirjanikuhärra jutu sisse pani.
Toropi reaaleluline olemasolu on niisiis minu jaoks kahtlane. Aga teisi legendaarseid tartlasi võib voni juttudest raskusteta ära tunda. Näiteks visiit Kõivu juurde koos Vahinguga ja sealne arutelu tähendustest sõnade taga on justkui dok-kirjandus.
Raamatu on kujundanud ja kamalutäie putukapiltidega kaunistanud Peeter Laurits. Nagu kunstiga ikka – ilus on vaadata, aga raske lugeda.
