Justin Petrone “Minu Eesti. Kas lubate elada?” 1. osa
Olles “Minu” sarjast lugenud enne ainult koerapiinamist maalilises looduskeskkonnas kirjeldavat “Minu Alaska” raamatut, olin Justin Petrone “Minu Eesti “ suhtes äärmiselt ettevaatlik. Aga ettevaatus osutus mittevajalikuks – Petrone päevikulaadne kirjeldus Eestist, eestlastest ja kogu lugu läbivast suurest armastusest oma eestlannast naise vastu on hea raamat. Mehel on annet kirjutada kokku pilt ilmast, inimestest, veidratest kommetest, peresuhetest, kuulsatest ja vähemtuntud eestlastest, teha seda kaasaelamise ja empaatiaga, lisades nii ridade sisse kui ridade vahele huumorit ja kõrvaltvaatajalikku skepsist. Juba raamatu alguses kirjeldatud episood Tartu legendaarsest öölokaalist Zavood paneb muigama, samas tekitab äratundmist paljudes eestlastes, kes on oma elus kasutanud välismaalase keeleoskust kiites lauset “mõned elavad siin 50 aastat, aga ei räägi sõnagi eesti keelt” või midagi selletaolist. Olen kasutanud ja tean paljusid teisigi. Petrone kuuleb seda lauset oma Eestist veedetud aja jooksul veel. Kuid – võõrastesse reservatsiooniga suhtumine ja eestlaste eneste poolt pidevalt korrutatud mantrana kõlav väide, et me oleme kinnised, ei ole raamatu peategelased. Petrone lugu on siiras noorte inimeste enese ja üksteise leidmise lugu siin- ja sealpool riigipiire. Tema kõhklused ja kahtlused nii Eesti kui oma suhte asjus ei mõju teismelise maailmavaluna, need on elulised küsimused, mis meid kõiki vaevad või vaevanud. Jään teist osa ootama, et ennast ja teisi ära tunda, naerda ja paremaks inimeseks saada.