2011. aastal ilmunud E. L. Jamesi hallide varjundite triloogia müüginumbrid ulatuvad 100 miljoni eksemplarini. Filmiversiooni (Fifty Shades of Grey, USA, 2015, režissöör Sam Taylor-Johnson) on ärevalt oodatud ja kinokassa oigab mõnust nagu filmi naispeategelane piitsaga kohtudes.

Melanie Griffithi ja Don ­Johnsoni tütar Dakota (kelle puhul räägitaksegi päritolust, kuna tema varasemaid filmirolle keegi eriti ei tea) ja Jamie Dornan (kes kehastab telesarjas “Langus” ­Gillian ­Andersoni poolt jahitud ­sarimõrvarit) moodustavad ekraanipaari, kelle vahel puudub mis tahes keemia ja erootiline pinge. Kõik selles filmis on steriilne nagu äsjapestud haiglakoridor; Christiani “mängutuba” mõjub kui Saksa erootikamuuseum – Ordnung muss sein! Mees, kelle pidepunktiks elus on korras lipsusahtel!

Meile näidatakse, mis asjad on olulised neitsi südame võitmisel: lemmikraamatu nahka köidetud esmatrükk, Apple’i arvuti, punane Audi, helikopterisõit. Mehel, kellel naine nõustub end piitsutada laskma, peab olema sportautode kollektsioon ja sixpack. Mingisugusel ­Seidli keldrikääbusel pole mingit šanssi. Ana hammustab alahuult ja pööritab silmi, Christian jälitab teda ja pakub piitsategevuste kompensatsiooniks üht harilikku kohtingut nädalas. 

Holy cow!Muusika on hea, seksi on vähe, ja see, mis on, on igav. Tuleb nõustuda ­Madonnaga, et “Viiskümmend halli varjundit” on seksikas ainult kellelegi, kes pole iial seksinud (või siis advokaatidele, nagu kirjutab Anthony Lane New Yorkeris). Vanilla sex paabulinnusulega, ei ühtki piitsajälge Ana pringil valgel istmikul.

Filmis pääseme me raamatu lõpututest ja üdini piinlikest Ana sisemise jumalanna monoloogidest. Jah, film on parem kui raamat, aga raamat oli ka muljetavaldavalt nüri.

Alates 13. veebruarist kinodes üle Eesti