Tänavu suvel sattusid kaks mu lähedast inimest silmitsi keerulise ja valusa ülesandega. Mida teha eaka lähisugulasega, kes enam iseseisvalt hakkama ei saa? Kes vajab pärast haiglaravi hooldamist. Kes ei saa üksi ei istuda ega astuda, tualetis käimisest rääkimata. Selle ülesande lahendamine võib halvemal juhul olla täiskohaga töö. Ja täiskohaga töö on meist enamikul juba niigi. Nii kurb kui see ka ei ole – ühel või teisel moel, varem või hiljem puudutavad lähedaste hooldamisega seonduvad probleemid meid kõiki.

Omastehooldus oli üks neist ebaseksikatest teemadest, millega tegeles kümme aastat järjepanu ETV saade “Puutepunkt”. Puudega inimesed ja omastehooldajad, ühiskonna nõrgemate liikmete sekka kuuluv osa rahvastikust, olid saatetegijate fookuses. Ja “Puutepunkt” ei tegelenud ainult kajastamise, vaid ka lahenduste otsimise ja leidmise, keerulisse olukorda sündinud, sattunud, kukkunud või hüpanud saatetegelaste elu jälgimisega pikema perioodi vältel. See oli ka saade, millele andis oma esimese insuldijärgse intervjuu endine peaminister Mart Laar.

Ja mis juhtus 2015. aasta kevadel? Eesti Rahvusringhääling otsustas “Puutepunkti” pärast 300 saadet lõpetada. Ja seda rahapuudusel. “Tõtt-öelda olime juba mõnda aega tunnetanud, et ERRil on “Puutepunktist” isu täis. Meile oli läbi lillede mõista antud, et teemad on liiga tõsised ja lood liiga karmid – see peletavat publikut. Meilt paluti isegi, kas saaksime hoida kaamerat pisut kaugemal, kui saates esinevad puuetega inimesed pole teinekord just ilusad vaadata. Meie otsus oli, et me siiski jätkame oma põhimõtete ja sihtide alusel, milleks pole “Puutepunkti” puhul kunagi olnudki laiatarbe meelelahutuse pakkumine, vaid peidus olevate probleemide tõstatamine, sotsiaalpoliitiline analüüs ja inimõiguste kaitse,” kirjutas “Puutepunkti” produtsent Tiina Kangro toona. “Kes saaks, peaks või tahaks “Puutepunkti” eest maksta? Kas see on puuetega inimeste ja nende hooldajate erahuvi? Või avalik asi?” küsis Kangro.

Ja see kõik tuli mulle valusalt meelde möödunud nädalal, kui ERRil ei õnnestunud saada valitsuse heakskiitu 650 000 euro suuruse lisaraha eraldamiseks spordivõistluste ülekannete jaoks. Raha oli mõeldud Rio olümpiamängude ja jalgpalli Euroopa meistrivõistluste finaalturniiri ülekandmiseks ERRis. “Juhul, kui olümpiamängude ülekannete tootmiseks täiendavat lisarahastust ei tule, tähendab see seda, et paraku muude spordiprojektide ja -saadete maht ETV kanalil väheneb miinimumini,” lausus seepeale ERRi sporditoimetuse juht Rivo Saarna. Oh õudust küll!

Ma loodan väga, et ERR tegeleb intensiivselt lisaraha leidmisega ka “Puutepunkti” jätkamiseks. Teemasid, millega see saade tegeles ja mis puudutavad valusalt kogu ühiskonda, ei kajasta alternatiivselt ei Eurosport ega ­Viasat Sport Baltic. “Puutepunktis” on meie inimesed ja meie inimeste probleemid. Sinu ja minu, kui soovite. See, et ERR arvab, et saate rahastamine peaks tulema väljastpoolt Eestit, kuskilt ­Euroopast, mingist fondist, on küünilisuse tipp. Leidke ise endale rahastus, öeldi saatemeeskonnale ­ERRist. Aga miks peab rahvusvaheliste spordiülekannete tootmiseks vajalik raha tulema riigieelarvest? Oskab keegi mulle öelda?

Ajal, kui oma lähedasele hooldushaiglasse koha leidmine on “seiklusrikas” ja kannatusterohke nagu Frodo Paunaste teekond Mordorisse, on spordiülekannete riigieelarvest rahastamise ümber käiv kisa rohkem kui absurdne. Meie vananeva rahvastiku ja nõrga sotsiaalkaitsesüsteemiga riigi tõeline valupunkt pole Usain Bolti põlveõndlas või Lionel Messi vasakus jalas, vaid elu lõpu järele lõhnavates haiglatubades, kuhu on pääs võimaldatud ainult “tugevatele”. Tegelikud draamad ei rullu lahti staadionil või muruväljakul, vaid kodus, palatis ja teekonnal sinna, kuhu minekust pole kellelgi meist pääsu.